Välismaal lapsehoidjana töötav neiu tahab koju tagasi: pere vanim tütar on ära hellitatud, ei kuula sõna ja on ülbe ning mõnitab!

Mure: Minu mure on järgmine, olen välismaal lapsehoidja 3 lapsele, kuid tunnen, et enam ei suuda ja tahaks koju tagasi minna, kuna pere vanem tütar (6 aastane) on ära hellitatud ja absoluutselt sõna ei kuula ja ainult haugub vastu, on ülbe ja mõnitab.

Kuna olen kodust kaugel ja mitteühtegi tuttavat inimest siinkandis ei ela, on tekkinud ka koduigatsus. Kuid ma kardan öelda siinsele perele, et ma tahan ära minna, kuna olen lubanud, et olen neil septembri lõpuni. Kuid mingit lepingut ei ole. Kardan, et ma ei suuda taluda vanemate pilke, kui olen öelnud, et ma ei suuda, kuid pean olema uue lapsehoidja saabumiseni siin. Tunnen, et vean siis inimesi alt. Aga samas leian, et ei ole mõtet ennast piinata kui ka tööisu kaob ära. Kuidas ma peaksin käituma? Sirts, 22

Dr. Noormann: Sa oled astunud tööturule ja pead õppima arvestama selle seaduspärasusi ja taluma selle ebameeldivusi. Universaalset, kõiki probleeme kõrvaldavat lahendust sinu olukorras ei ole. Pane kõik probleemid tähtsuse järgi ritta ja püüa selgusele jõuda, mis neist millestki sõltub.

Selle kirja põhjal tundub sinu problemaatika "pudelikaelaks " olema sinu raskus tulla toime 6-aastase tüdrukuga. Selle ületamiseks pead leidma temaga head sõbralikud suhted. Püüd selles eas tüdrukut jõuga murda tavaliselt tulemusi ei anna. Püüa aimata, millisena tema sind näha tahab, mis talle meeldib ja kasvõi esialgsete järeleandmiste hinnaga saavutada vastasseisu kadumine või isegi sõprus. Kui oled seda suutnud, pead püüdma selle vastastikuse läbisaamise peale ehitada ka kasvatuslikke eesmärke - koos tegutsemist ja keelule kuuletumist.
Kui lapsehoidjana tööle läksid, peavad sul ju olema mingisugusedki teadmised kasvatusest. Kui neid siiski pole või on vähevõitu, on järgmine mure kusagilt abi leida - lapse vanematega nõu pidades või psühholoogilt abi otsides.
Koduigatsust leevendab kodustega suhtlemine, tänapäeval telefonitsi rääkides või skaipides. Nendega rääkides saad oma raskused ka neile teatavaks ja loodetavasti ka mõistetavaiks teha ning kui tõepoolest pead oma tööst loobuma, on nad vähemalt sinu olukorraga kursis ja sinu elumuutus ei taba neid halva üllatusena. Sama pead tegema ka peres, kus töötad. Kui oma probleeme nendega arutad, neilt abi palud, kuid sellest abi pole, on kunagi vajaduse tekkides ka oma lahkumist kergem serveerida.