"Ma olin väsinud sellest, et pidevalt oli probleem nägemisega, silmad olid nii valusad ning pea valutas. Nägemisprobleemide tõttu oli mul põhikoolis ka periood, mil kannatasin tohutute peavalude all. Tihtipeale on tarvis uue repertuaariga harjudes kasutada laval sõnu, mida ma ei olnud suuteline lugema. Tekstid pidid olema prinditud välja suuruses 36 või veelgi suuremalt," rääkis Remmel silmakeskus KSA kodulehe jaoks antud intervjuus.

"Nii mõnigi kord tervitasin kooli peal inimesi, keda ma tegelikult ei tundnud. See selgus kahjuks peale rõõmsat kätega vehkimist ja vestluse alustamist. Aga samas oli see ka vahva – leidsin nii mõnegi uue sõbra," kirjeldas ta oma seiklusi. 

"Laval esinedes ei olnud mul võimalik prille kasutada ja seetõttu oli nii mõnigi esinemine närvesöövam kui muidu. Paar korda näiteks oli tarvis saada raadios otseülekande tõttu vihje mõnelt inimeselt, kes istus saali teises otsas. Ja kas mina teda nägin? Muidugi mitte. Leidsime siis lahendusi, kuidas ma võiksin teda märgata. A la valge paberi lehvitamine. Kui nägin midagi taamal vilksatamas, midagi valget, siis teadsin, et nüüd võib hakata laulma. Aga kui ma eksin? Ja kes ei kardaks lavale minnes komistada! Muidugi oleks ju ka tore näha neid bändikaaslasi, kellega koos musitseerid. Seda võimalust mul enne ei olnud," rõõmustab ta.