Uskumatult avameelne kiri alkohoolikute lapselt: vahel mõtlen, kas ei peaks vastupidi olema, et vanemad peaksid hoopis minu pärast muretsema

Alles hiljuti ühel õhtul oma elule mõeldes avastasin, kui palju see probleem meie pere ja mind mõjutanud on. Nimelt umbes 3 aastat tagasi hakkasin märkama, et alkoholikogused, mis mu vanemad tarbivad, kasvavad meeletult. Varem jõid mu ema ja isa õlut/siidrit enamasti vaid reedel ja laupäeval. Kuid nüüd joovad nad peaaegu iga päev..

Kogused, millest ma räägin, on umbes 4-6 purki näkku, nädalavahetustel alla kuue kohe kindlasti mitte. Mul on valus vaadata, mida nad oma tervisega teevad ja kuidas nad ei oska või taha oma elu teisiti elada.

Vahel mõtlen, et kas see ei peaks olema vastupidi? Et vanemad muretseksid oma lapse ja tema valikute pärast, mitte mina nende omade. Joomine pole nende tööl käimist küll mõjutanud, kuid ma olen üsna kindel, et tegemist on juba alkoholismiga, mida nad ise ei tunnista. Olen püüdnud emaga sellest rääkida, et miks nad seda teevad? Ning ma tajusin, kuidas ta võttis sisse nagu mingi kaitsepositsiooni ja siis järsku käib tal mingi plõks peas ja ta tõstab alati oma häält, et miks ma hüppan talle niimoodi kõrri? See kui palju nemad joovad, on nende asi ja mina vaadaku, et elan oma elu siis paremini. Asi lõppeb alati sellega, et tõusen püsti ja kõnnin minema, sest pisarad tulevad lihtsalt silma.
Mulle ei meelde inimestega tülitseda ning eriti, kui mu peale karjutakse. See on põhimõtteliselt igapäevane rutiin meie peres, et õhtul istutakse teleka ees ja juuakse, minnakse magama, hommikul tööle ja siis kõik kordub.

Mu vanemad ei saa aru, kui palju see kõik mind mõjutab. Olen hakanud uskuma, et mul on depressioon. Juba mitu aastat pole mul nii palju sõpru-tuttavaid nagu varem, ma ei käi eriti väljas, mulle meeldib lihtsalt üksinda olla ja vahel ei suuda ma isegi kooli minna. Koolis käimisega on mul olnud probleeme juba aastaid, kuid olen siiski hakkama saanud. Olen mõelnud, et äkki on see üks põhjustest, miks mu vanematele meeldib juua? Ehk nad on minu peale pidevalt pahased, kui ma jälle kooli ei taha minna. Kuid kas nad siis tõesti pole piisavalt arukad, et asju teistmoodi, kui joomisega lahendada? Pidevalt kuulen neilt ainult kritiseerimist "miks sa jälle kooli ei taha minna? Sa vist ei tahagi gümnaasiumi lõpetada. Kas sa tahad koristajaks hakata? Miks sa väljas ei käi? Sul pole ju sõpru! Sa istud päev otsa ainult selle ekraani ees."

Isa üritab tihti naljatleda mu kaalu üle, juba siis kui ma olin tegelikult täiesti normaalkaalus ning siis ma solvusin päris hullult mõneks ajaks, nüüd lihtsalt ignoreerin seda või ütlen, et: "Olen jah paks, mis siis? Tahangi olla." Selle peale jääb ta alati vait. Ta ei saa aru, kui palju tema "naljad" tegelikult haiget teevad. Viimase 2-3 aastaga olengi juurde võtnud 19kg.

Kõike siia kirja panna oleks mõttetu. Soovin lihtsalt, et meie pere teeks midagi lihtsalt KOOS. Kuid tundub, et mu vanemate prioriteedid on hoopis teised. Nad lihtsalt ei mõista mind. Nad ei saa aru, mis on minu jaoks oluline. Ma võin vanduda, et iga meie sugulane või peretuttav/sõber arvab, et meie oleme see perfektne perekond, kus on kõik kõige paremas korras, kuid nad ei tea, kui valesti nad tegelikult arvavad. Ma lihtsalt pidin selle kõik välja kirjutama, et praeguseks ennast paremini tunda. E, 17.

Dr. Noormanni vastust kirjale, saad lugeda siit!