Kaire Vilgats räägib valusast elust ilma isata: sain aru, et temal ei ole mingisugust huvi ja emotsiooni
"Ma jälgisin kurval pilgul selliste päris perekondade elu, et näe, õed vennad. Üldiselt ega ema ei tahtnud mulle isast rääkida ja see ei olnud lemmikteema," rääkis Kaire Vilgats saates "Avameelselt" enda elust ilma isata. „Mu emal on üks pilt isast, kus ta on täitsa Jaak Joala näoga. Aga ta ei ole Jaak Joala,“ muheleb Kaire täna ise ka väikesena tekkinud mõtte peale. Kaire tegelik lugu pole aga sugugi nii muhe.
Paar pilti isast olid Kaire jaoks kalleim vara. "Ma ikka vaatasin neid erilise pilguga ja mulle meeldis neid klassikaaslastele näidata, et mul ikkagi on isa," sõnas ta.
Kaire mällu on jäänud pilt, kus ta jalutas Pärnus Tallinna maanteel enda onuga. "Hakkasime teed ületama ja onu ütleb, et näe, sinu isa. Ja mina vaatan - on jah mingi kuju! Seal ta läks, üks mees."
Kairelgi, nagu lapsele omane, tekkis kujutelm, et isa on justkui muinasjutuprints. "Ideaalne kujutelm oli, et milline ta võib olla. Ma idealiseerisin teda ja ta oli selline nagu muinasjuttudes prints."
Oma isa otsinguile asus Kaire teismelisena. "Telefoniraamatust otsisin üles nime järgi ja helistasin. See kõne oli umbes nii: "Tere, mina olen Ester Vilgatsi tütar ja väidetavalt oled sina minu isa," naeris ta.
Isa reaktsioon oli Kaire jaoks kurb ja ootamatu. Isa eitas kõike ja ütles, et temal ei ole kellegagi lapsi. Kaire ei jätnud jonni ja helistas uuesti kuniks isa uus naine oli nõus Kairega kohtuma.
"Ta oli tõrjuv, mõõtis mind pilguga ja ütles, kuidas ma kindlasti ei ole tema mehe laps."
"Peale seda veel helistasin korra isale ja siis ma sain aru, et temal ei ole mingisugust huvi ja emotsiooni."
Kuigi Kairele tegi isapoolne tõrjumine väga haiget, on ta oma suurimate laval õnnestumiste ajal mõelnud just isale. "Olen mõelnud, et äkki isa tunneb mu üle uhkust, et huvitav, mis ta võiks mõelda."
Kaire sai teate oma isa surmast oma ema kaudu. "See tekitas ainult selle mõtte, et jah, me ei kohtunud."
Matustele minekust Kaire korraks mõtles, aga ta ei kujutanud ennast sellel pildil ette. "Täiesti võõrad inimesed. Ma arvan, et ma teen kunagi selle sammu, et ma käin seal haual korra. Ta on ju ikkagi osa minust. Minus on nii palju ka teda. Mingi side ikkagi ju on ja ma ei ole seda tahtnud ära lõigata. Mina olen otsinud seda sidet, tahaksin kindlasti korra ära käia."
"Ma isegi ei tea, kust ma selle välja uurisin, aga mul on poolvend ja poolõde. Praegu ma arvan, et nad ei tea minust midagi." Kuigi nendega rääkida oleks Kaire jaoks põnev.
