PUBLIK SOOVITAB: 5 suurepärast filmi, mida täna DocPointi festivalile vaatama minna!
Pane mind paari!
18:00 Artis 1
Üha kiiremini muutuvas ühiskonnas ei tundu enam miski loomulik ja lihtne. Isegi mitte see, et võiksid leida endale sümpaatse ja toreda kaaslase, keda armastad elu lõpuni, lihtsalt juhuslikult. Vastupidi, mitmed praegused arusaamad ja tõekspidamised muudavad partneri leidmise hoopis raskemaks ja seepärast on meie ümber hoopis palju üksikuid inimesi. Probleem laheneb aga koheselt, kui leiad endale sobiva paaripanemise viisi. Peab tunnistama, et filmi vaadates erinevatest kosjasobitamise variantidest juba puudus ei tule. Välistatud ei ole tõeline klassikaline pimekohting Iirimaal elava kosjasobitaja abil, kes tegutseb selles ametis juba kolmandat põlve, ega loomulikult ka meditatsioonilaager ning kohtumine guruga, kes ennustab loosiratta abil, millised kaks hinge, kes ülemaailma mediteerima on tulnud, just omavahel igaveseks sobivad. Nii leiab oma elu armastuse näiteks Viinist pärit Sarah ja kolib loodetavasti terveks eluks Leetu, või otsib hoopis ühel paljudest viisidest ideaalset paarilist Soome hipster Sampsa. Film viib meid rännakule leidmaks ühte ja õiget, seda läbi mõõduka huumori ja absurdi, olles samal ajal südamlik ja romantiline.
Dagmar Reinolt
ThuleTuvalu
20:00 Artis 1
Ultima Thule on klassikalises Euroopa kirjanduses ja mütoloogias maailma põhjapoolne äär, kõige kaugem maa. Seda silmas pidades pani Norra uurija Knud Rasmussen 1910. aastal ühele kaugele Gröönimaa kohale nimeks Thule. Gröönimaa kõige põhjapoolsemas linnas Thules on alati hülgepüügi ja kalastamisega tegeldud, aga ökoloogiline balanss on paigast ära ja kliimamuutuste foonil tuleb ehk kaaluda ka tõsisemaid elumuutusi.
Okeaanias asuva Tuvalu saarestiku nimi tähendab kohalikus keeles “kaheksa, mis seisavad koos”. Tuvalu kaheksa saart peavad nüüd aga pidama hoopis uut võitlust, sest kui Thules sulab jää, siis vajub Tuvalu vaikselt vee alla. Kahe maailma vastasküljel asuva kauge paigakese saatused on nähtamatute niitidega seotud.
Festivalid: CPH.DOX, Hotdocs, Visions du Reel, Bergen, Dok.Fest, Reykjavik, jt
Tristan Priimägi
Prügi mahapanek keelatud
18:30 Artis 2
Lucavsala on saar peaaegu Riia kesklinnas, keset Daugava jõge. Samas on ta tõeline ruraalne perifeeria. Siin olles ei usukski, et oled Riia vanalinnast vaid 10 minuti kaugusel. Ent kapitalist ei maga. Kinnisvaraarendajad ihuvad Lucavsala maadele hammast. Julgemad visionäärid on joonistanud välja kasiinod ja pilvelõhkujad, mis peaksid tooma Lucavsalasse ohtralt turiste. Räägitakse ei millestki vähemast kui Lat Vegasest.
Film vaatleb spontaanset elutegevust Lucavsala saare aianduskooperatiivis, kiviviske kaugusel Riia kesklinnast, avades selle keskkonna läbi humoorikate detailide ja kontrastide.
Filmi peategelaseks on Rasma, 76-aastane aianduskoperatiivi isehakanud esinaine, kes valvab heakorraeeskirjade täitmise järele, noomib laiskvorste ja joodikuid, kogub makse ja topib kogu aeg oma nina võõrastesse asjadesse. Rasma on kooperatiivi hing. Temaga ei vaielda, sest Rasmal on alati õigus.
Jaak Kilmi
Pixadores
20:00 Sõprus
Amir Escandiri film portreteerib sõpruskonda Sao Paolo Pixação grafiti-kunstnike, kes ronivad ämblikmeeste kombel kõrghoonetele joonistama oma märguannet sotsiaalsest elususest. See illegaalne tegevus on ühtaegu hääl, sõnum kui ka karje ebaõigluse vastu ühes maailma ebaühtlasema varalise kihistumisega riigis Brasiilias.
Peter Flinckenbergi must-valge kaameratöö on hingematvalt ilus ja peadpööritavalt ligitõmbav, nagu ka filmi peategelaste ohtlikud hobid rongikatustel surfamisest kuni hullumeelsetes paikades kunsti nimel kõlkumisteni.
Ootamatut lõbusust lisab filmile sõnum Berliinist – poisid favelast on kutsutud kunstibiennaalile, mille kuraator ei aimagi, millised väiksed põrgulised ta oma ülemõtestatud ja raamistatud kultuurifestivalile lahti laseb. Kunst, mis on sündinud konfliktist, vihast ja rahuolematusest, ei lase end Lääne intellektuaalsusega korrastatud purki toppida vaid võimendub peaaegu et diplomaatilise skandaalini. Pixadoresed aga sellest ei heitu, nende eesmärk on täidetud – neid on märgatud. Märkamisele ja meeldejäämisele aitab kindlasti kaasa ka see stiilne ja värske dokumentaalfilm.
Kaarel Kuurmaa
Mr. Dynamite. James Browni tähelend
22:00 Sõprus
Paljude jaoks on James Browni ja funki vahel võrdusmärk, sest ta on tegelikult ainuke funk-staar, kes on valgete teadvusesse sellisel massilisel moel läbi murdnud, et on raske ette kujutada mõnd firmapidu, kus ei kõlaks “I Feel Good” või “Sex Machine”. Valged võivad ju endale igasuguseid asju ette kujutada, aga James Browni loos on palju enam asju, kui need kaks lugu.
See uus, värviline ja pulseeriv dokfilm on sama elujõuline kui James Browni kuulsad laivesinemised Apollo teatris. Rohkelt arhiivimaterjali, kuulsaid külalisi kommenteerimas ja muidugi muusikat sellisel ehedal ja toorel kujul, et ei oskagi kaasaja popmuusikast nimetada kedagi, kes suudaks talle konkurentsi pakkuda. “Mr. Dynamite” on tõeline elamusfilm.
Tristan Priimägi
