PUBLIKU INTERVJUU: Reporter Jüri Muttikal valmib dokk Eesti popmuusikast: mingi ajastu vaim on siin praegu, seda tuleb märgata!
"Ringvaate" püstolreporteril Jüri Muttikal tuleb maikuus välja 58-minutiline dokumentaalfilm Eesti popmuusikast. Publik tegi ajakirjanikust filmitegijaga lähemalt juttu ja sai teada, et Eesti popis ei valitse praegu mitte ainuüksi eriline ajastu vaim, vaid võibolla hoopiski kuldaeg, mida oleks patt mitte jäädvustada.
"Eesti rock- ja popmuusika on hetkel läbi aegade parimal tasemel. Suve keskel korraldatakse Lätis Baltimaade suurimat muusikafestivali Positivus. Kõik, kes kohal käinud, kiidavad, et Eesti artistid, kes Positivusel üles astuvad, on maailmatasemel. Meie muusikatööstuse ekspordipotentsiaali võrreldakse Islandi omaga. Väikesest rahvaarvust hoolimata on Island maailmale kinkinud Björki, Sigur Rosi ja rea teisi populaarseid artiste. Eestis kohapeal me oma talentide maailmataset ei märka, sest meie jaoks on meie artistid tavaline asi. Suvel 2013 esines Positivusel kakskümmend Eesti hetke olulisimat artisti. Neist kümne seiklused festivalil filmisime üles. Dokfilm "Positivus" (tööpealkiri) on ajastu dokument Eesti muusika fantastilisest hetkeseisust. Muusikafilm, mida kümne aasta pärast üle vaadates imestame, kui noored kõik olid, kui naljakalt riides käisid ja kui ajalooliste sündmuste keskel viibisid," seisab veel "Positivuseks" ristitud doki tutvustuses.
"See algas Positivusel kaks aastat tagasi, kui tuli mõte teha tolle suve festivalil esinenud Eesti bändidest lühike muusikadokk. Mulle aga hakkas sel ajal tunduma, et kas ma vaatajana tahaksin sellist saadet näha, kus räägitakse, et “nüüd läheme lavale”, siis ollakse viis minutit laval, kuulad mingit laulu ja mõtled, et "kurat, kerige juba edasi, hakake rääkima". Siis sain aru, et tuleb juurde filmima hakata. Samal ajal hakkas mulle tunduma - ja mitte vaid mulle, vaid paljudele teistelegi Eesti meelelahutusalal -, et meie popmusas toimub just nüüd midagi sellist, mis paistab väljast äge. Ja kui see on väljast äge, siis peame seda ka kohapeal märkama."" selgitas Muttika doki saamislugu.
"Mul oli selline tunne, et kinoinimesena tahaks filmi teha. Õudselt tahaks häid filme teha, aga selleks, et nendeni areneda, peab ju kogu aeg midagi tegema. “Ringvaates” ma reporterina tihtipeale ikka sekkun ja ütlen, et filmige, nagu ma tahaks, et te filmiks. Siis nad filmivadki nii. Aga päris režissööri CV jaoks peab siiski oma filme ise ka tegema. Et mitte ei jookse ainult ringi ja ei kamanda, vaid oledki režissöör."
Iga muusikaajastu vajab oma dokki
"Mõned aastad tagasi kogusin materjali Gunnar Grapsi teemalise doki tegemiseks ja avastasin, et Graps oli küll suur üleliiduline staar, aga ega teda eriti filmitud ei olnud. Siis küsisin endalt, et kus on 90ndate aastate Eesti popmuusikafilm? Hea küll, Sal-Sallerist on tõesti üks tehtud. 2000ndatel oli hunnik muusikavideosid, aga sellist ülevaadet, mida keegi teeb, sellist ei ole. Pastacast ainult on tehtud üks dokk, kuidas ta Soomes elab. Nüüd siis 2010. ja 2020. aasta vahel - mul tekkis vastutus, et see aeg on nii äge, et seda lausa peab jäädvustama," on Muttika oma missioonis kindel.
Tema sõnul on lihtne igapäevast elu elades unustada, et meie ümber toimuv võiks olla kunagi tulevastele põlvedele jäädvustamist väärt. "Meile tundub võibolla praegu tavaline, et artistid jalutavad meile poes vastu isegi samade riietega, millega käivad telekas esinemas. See tundub nii argine, et seda nagu ei olegi vaja jäädvustada. Aga kümne aasta pärast on meil kahju, et ei jäädvustanud," ei taha ta hetke mööda lasta. "Mingi ajastu vaim on siin praegu, seda tuleb märgata. Peame olema õnnelikud, et nii hästi on."
"Positivus" on Muttika Allfilmi toodetud ja Ivo Felti produtseeritud filmi jaoks alles tööpealkiri, sest algsest ideest sai kiiresti hoopis mastaapsem projekt. "Ma olen isegi mõelnud, et kui "Positivust" ei saa nimeks panna, siis paneks äkki nimeks hoopis "Kuldaja rokenroll". Üks vana Rock Hoteli lugu on sellise pealkirjaga ja sellistest mõtetest see film koosneb."
Keda siis filmis näeb, kes on need kuldaja-esitajad, kes jäävad tähistama 2010ndaid aastaid?" Filmi treileris näeb seda, mis sai tol suvel Positivusel üles võetud - Elephants From Neptune, Iiris. Eelmise aasta Tallinn Music Weekil võtsime nii palju üles, kui torust tuli ja tänavu suvel Positivuselt ka. Vaiko Eplik, Tenfold Rabbit, Kerli, kui staaridest rääkida. Seal on erinevaid ägedaid, kes sattusid kaamera ette," loetleb Muttika. "Näiteks Leslie Da Bass. Ma olen väga uhke stseeni üle, kus mul õnnestus sattuda peale sellele, kuidas ta kodust väljus, üsna värskelt saanud Eesti Muusikaauhinna preemiaid ja läheb siis staarina linna peale esinema," meenutab ta ühte hästi ajastatud võtet.
"See film on nagu ajastufoto - milline on praeguse aja popmuusika, mis on selles olulist ja mida selle sees tegutsevad inimesed ise sellest kõigest arvavad. Ja mida ka välismaa onud arvavad, kes siin Tallinn Music Weekil käivad. Eelmine aasta näiteks õnnestus tabada selline härra, kes omal ajal avastas Sigur Rosi ühelt Islandi ülevaatefestivalilt ja tegi nad suureks. Võtsin tal nööbist kinni ja küsisin otse, et kuidas see käib. Ta vastas, et lihtsalt käib - näed, et miski on äge ja hakkad sellega tööle," mäletab Muttika põnevat kohtumist.
Lisaks filmile tuleb ka saatesari
Kuigi esilinastus ootab ees juba maikuus, pole materjal mitmel põhjusel siiski veel päris koos."Olen seda seda aja jooksul juba päris palju sinna ja tänna läbi vaadanud ja kokku on materjali umbes 90 tunni jagu. Ehk siis sellest saab 90minutilise filmi, kui niimoodi jämedalt arvutada. Mul on tunne, et kuna kõik filmi ära ei mahu ja ERR on üks koostööpartnereid (nemad mind ju üldse julgustasid festivalil kaamerat kätte haarama), siis on tulemas ka telesari, mis on põhjalikum, kus on rohkem ajakirjanduslikku tööd - inimeste intervjuud on pikad-põhjalikud, räägitakse, mis tegelikult öelda on. Film ise on selline rohkem hea emotsiooni peal," sõnab reporter-filmitegija.
Juba väiksena meeldisid Muttikale enda sõnul väga sellised nn hea meeleolu filmid. "Vaatasid ära ja mingit nagu pointi ei olnudki, aga terve vaatamise aja oli hea tunne sees," selgitab ta, et filmi tehes võiks eelkõige tekkida emotsioon. Muusikadoki tegemisel pidada seda olema hea teha ka ühe iseärasuse tõttu. "Kui ma vaatan teiste režissööride karjääre, siis on nad tihti teinud alguses mõne muusikateemalise doki. Miks? Sest seda on lihtne teha! Artistid on nii edevad, et niipea kui kaamera kuskilt välja ilmub, siis hakkavad nad kohe midagi rääkima või midagi mängima ja teevad poole tööst ära - muidu peaks neid ju kamandama hakkama."
Materjali hetkeseisust rääkides on Muttikal juba olemas esialgne mulje sellest, mis läheb filmi ja mis telesarja, aga "päris puhtaks pole veel lõiganud". Värskuse huvides ei välista ajakirjaniku pilguga Muttika, et veel viimasel hetkel tuleb ette muudatusi või täiendusi. "Kahtlustan, et mind õudselt häiriks kinno minnes, kui vaataksin maikuus filmi, milles pole aprillis juhtunud asju. Dokk peab ikka ajakohane olema. Võimalik, et kevadel veel haaran kaamera ja kui on mõni stseen, mis tundub, et on ajale iseloomulik, siis läheb see mõne stseeni asemele, mis oli kaks aastat tagasi oluline. Ma olen aru saanud, et see meelelahutusvaldkond on üldse selline…argine. Meil filmis näiteks Outloudz annab väga hullu täissaalikontserdi Lätis - tänaseks on laiali läinud. Samas, see on filmi jooksul juba ära juhtunud, selline väike asi. Dokk võtab selles mõttes mingi ajastu kokku. Selleks, et seal üldse lugu jooksma hakkaks, peab laskma asjadel juhtuda. Siin kevadel tuleb kindlasti midagi juurde filmida, et oleks värske."
Festivalil korraga mitme võttemeeskonnaga filmi vändanud Muttika nägemuses joonistub lugu dokis välja sellest, kuidas üks või teine inimene suhtub sellesse, mis parasjagu toimub. "Üks ütleb, et jah, fantastiline aeg, paremat ei saakski olla, kui see, mis parasjagu toimub. Teine ütleb, et mis te arvate, et kui kultuuriministerium hakkab siin iga aasta näpuotsaga natuke poppi toetama, et see midagi muudab? Puhtalt inimeste enda arvamuste pealt joonistuvad erinevad maailmad välja. Ma ei näekski siin mingit konflikti selles, et muusikatööstus on hakanud tööstuslikke mõõtmeid võtma ja inimesed on hakanud aru saama, kuidas äripool asjast käib. Selliseid teemasid puudutan ka, aga see on võibolla liiga n-ö inside ja liiga ametkondlik. Ma ei usu, et vaatajat väga huvitaks. Ma pigem panen ennast vaataja kingadesse: tahaks näha häid artiste, mis nad tegelikult mõtlevad, kuidas neil lavatagune elu välja näeb. Püüame kaameraga ronida sinna, kuhu muidu ei pääse," võtab ta kokku.
Uued filmimõtted juba küpsevad: kokanduse ärkamisaeg ja komöödia
"Ega see filmitegemine ongi üks suur süvenemine. Võrreldes ajakirjandusega, kus peame oskama kiiresti korraks süveneda, pihta saada, ära nämmutada ja järgmisele asjale pihta saada. Ma kardan rääkida, et oi, tahaks täispikka teha. See tähendab paari-kolme aastat tööd, kus lihtsalt teed ühte ja sama asja. See ajaks võibolla juhtme kokku. Mulle meeldiks säilitada see praegune režiim, kus saan igapäevaselt tegeleda sellise süvenemisega, kus mul on hästi palju erinevaid asju. Filmid on niisugune kallivõitu hobi," heidab ta pisut valgust ajakirjanikutöö ja filmitegija tegelikkusesse. "Kui on mõni teema, mis mind ennast nii hullult erutab, et tahan juba puht isiklikust huvist sellesse süveneda, siis võtan nagu puhtjuhuslikult kaamera ja vaatan, kas saab ka teose kätte," on tema loomepõhimõte.
Kuigi "Positivus" pole veel ilmavalgust näinud ning alles valmimisel on, askeldab Muttika juba uute projektide kallal. "Võibolla ma tsiteerin valesti, aga Ilmar Raag on kunagi öelnud, et filmitegija töö on selline, et üks päts peab olema laual ja teine ahjus," sõnab ta.
Tuleb välja, et samal ajal, kui paar aastakest jutti on "Positivust" tehtud, on Muttikal juba olnud arenduses teinegi teema. "Hakkasin jälgima, kuidas Eesti tippkokk võistleb Bocuse’il (nn kokkade olümpia, mis lõppes 28. jaanuaril - toim.). Olen seal kohal ja filmin seda võistlust. Tahaksin jäädvustada seda ärkamisaega, mis praegu toimub Eesti köögis: kus ühest äärmusest, kus tehti hapukapsast ja kartulit, käidi ära teises äärmuses, kus tehti punase veini kastmes burbooni siga, ja minnakse nüüd väga trendika põhjamaise köögi suunas. Mis on meile siin kohapeal juhtumisi väga omane, sest erinevad vajalikud koostisosad on kohapealt võtta. Selline köögi ärkamisaja teemaline asi," tutvustab ta lühidalt.
Kui Eesti kokk on Bocuse d'Oril ära võistelnud, on loo nn selgroog käes, kuid "liha" tuleb skeletile eri paigust üle Eesti. "Üks liin on mul käes, aga selle ümber on palju teisi kokkasid oma köökide, filosoofiate ja kohtadega, kus nad seda pakuvad. Näiteks Rööviku talus, kujutad ette, Tallinnast päris kaugel kruusatee ääres tehakse tipptoitusid. Siis on Pädaste mõis, mis kohapeal kellegagi ei võistle. Milleks? Aga kui vaadata, kes on seal kliendid, siis need samad inimesed käivad Prantsusmaa ja Itaalia piiril Cote d’Azuril lõunat söömas."
Läheneda kavatseb ta teemale aga igal juhul meelelahutusliku doki žanris ja ikka vaatajat lübustades. "Ma oma asjadega autorikino poolt ei aja, sest on neid, kes teevad seda minust palju paremini ja kellel on autorina palju rohkem öelda. Minul jälle on tänu ajakirjanduslikule praktikale hea nina selle peale, mis meelelahutuse alal toimib. Köögiala on sama meelelahutuslik kui popmuusika. Kui üks on vaimutoit, siis teine on söömiseks sõna otseses mõttes," võrdleb ta.
"Mis edasi saab, seda vaatab. Äge on, hoog on hea sees! Mul on filmikooli haridus mängufilmirežissöörina. 2008 sai filmitud ja 2010 lõpetatud üks lühifilm, mida ETV korra aastas näitab," mainib ta, kergitades õige veidi saladuskatet oma veelgi kaugematelt tulevikuplaanidelt seoses filmindusega.
"Mul on üks lühifilmiidee. See vajab tohutult süvenemist. Eks peab vaatama, kuidas ma oma põhitöö kõrvalt selle jaoks aega leian, aga katsun seda tekitada. Täispikkade osas ma, ütleme nii, et kogun materjali. On mõned asjad silmapiiril, täpsustada ei tahaks, aga tundub, et õudselt oleks vaja komöödiat teha! See on see iseloom, mis mul on. Teeks küll draama, oleks hästi tõsine kõik, aga ma tean, et rahvas pärast saalis niikuinii itsitaks," usub Muttika.
