Juudi päritolu Anne pidas Saksa okupatsiooni ajal Amsterdamis päevikut, mis kajastab ajavahemikku 1942–1944. Tema läbielamisi on hiljem tõlgitud ligi 60 keelde, samuti eesti keelde. See on üks tuntumaid päevikuid terves maailmas.

Anne vanemad olid Otto Heinrich Frank ja Edith Holländer. Tal oli vanem õde Margot. Perekond elas Frankfurdis. Neil oli kodus suur raamatukogu, milles vanemad lapsi lugema julgustasid.

Kui Adolf Hitler kohaliku omavalitsuse valimistel võimule tuli, otsustas Frankide perekond kõigepealt Aachenisse ja hiljem Hollandisse, Amsterdami kolida. Seal pani Otto Heinrich Frank aluse oma ettevõttele.

Sellesse büroohoonesse peitis perekond ennast 1942. aastal, kui juute taga hakati kiusama. Pärast kaks aastat redus olemist perekond reedeti ja nad viidi koonduslaagrisse, kus kaks aastat hiljem Anne ja tema õde tõenäoliselt tüüfusesse surid.

Ellu jäänud isa naasis Amsterdami, kus ta tütre päeviku leidis ja selle esmalt hollandi keeles avaldas. Päevik oleks nagu kirjutatud täiskasvanu poolt, kes jagab lugejaga nii oma isiklikke mõtisklusi kui üldist elu okupatsiooniperioodil. Seetõttu on Anne üks diskuteeritumaid holokausti ohvreid.

Amsterdamis asub Anne Franki nimeline majamuuseum, Madame Tussaud' vahakujude muuseumis on tema vahakuju, Amsterdamis on talle püstitatud ausammas.

"Anne Franki päevik" on andnud ainest mitmetele näidenditele ja filmidele. Frances Goodrichi ja Albert Hacketti näidend võitis Pullitzeri auhinna näitekunsti kategoorias. Anne päevik sai iseäranis oluliseks Ameerika Ühendriikides, kus ta koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjadesse kanti, et paljude põlvkondade noored tema looga tutvuksid. Lisaks mitmetele tunnustustele asub New Yorgis Anne Franki keskus ja Amsterdamis tema nimeline kool.

Anne Franki viimne puhkepaik asub Aachenis, kus ta ajutiselt oma vanaema juures elas.