Artur Talvik: "1944" peaks näitama meie oma venelastele, et nad teaksid, et kui nõutakse poolte valikut, siis saab valida Eesti
Elmo Nügagneni värske sõjafilmi "1944" esilinastus võttis filmitegija Artur Talvikul pisara silma. "Ma olen väga liigutatud, mulle see film väga meeldis. Mul on muidugi ka see värk, et sedasorti filmid lähevad mulle õudselt korda, aga ausalt öeldes pole ma tükk aega niimoodi pisarat lasknud filmi ajal," kiidab ta filmielamust.
"Me elame täna sellisel kuidagi nagu sarnasel ajal, kus nõutakse, et sa pead pooli valima. Ütlen kõigile sama: mina valin Eesti, kurat! Saagu mis saab. Ja neid mehi seal täna võitlemas vaadata...Väga tubli film," lisas ta.
"Eraldi tahaks toonitada, et oli palju häid noori näitlejaid. Nad on nagu komplektis, ei saagi kedagi justkui eraldi esile tuua," sõnab ta mõtlikult. "Ma ei taha üldse kriitiline olla," ütleb ta naerdes. "Alati võib midagi öelda, et oo, näed, see, aga lugu tõesti hoiab sind kogu aeg sees, elad neile tüüpidele kaasa ja mõtled, et what the f***! Millises ajaloos meie tüübid on pidanud elama. Jube vinged taadid, niisugusest kuradi jamast pidid ennast läbi vedama. Võime küll rääkida, et mingid ohud on üleval, aga tegelikult elame ikka õnne sees. Mina olen 50-aastane ja olen suuresti pääsenud sellest jamast. Olen küll käinud sõjas filmimas ja tean, mismoodi see välja näeb, aga põhimõtteliselt on minu põlvkond ikka täitsa puhtalt välja tulnud siiamaani. Seda peaks hoidma."
Sellist asja, kus väga lähedasi sugulasi oleks olnud kahel pool rindejoont, Talviku peres pole olnud, kuid juba vanaonude juures tuleb "see vennatapu teema". "See sõda käis minu vanavanemate ja nende sugulaste seas edasi veel 70ndateni. Said kaks osapoolt kokku ja hakkasid õiendama ja kaklema," mäletab ta.
"1944" peab Talvik hetkeseisuga ehk parimaks sõjafilmiks, mis siinmail tehtud. "See oli tasakaalukas film. Mulle on meeldinud ka "Inimesed sõdurisinelis", mis oli enne seda võibolla kõige parem sõjafilm, mis Eestis on tehtud. Tehniliselt oli hea ja riti tahaks esile tuua Sinimägede lahinguid - kiftilt filmitud, kiftid kujundid, droonidega kaevikute peal filmitud," sõnas ta. Stsenarist Leo Kunnasele annab ta hindeks tugeva viie. "Kuigi ma pole mingi andja, aga filmi vaadates hoiab stoori endas kinni ega lase hetkekski lahti. Parajalt oli isegi huumorit sisse saanud. Ja kohe oli näha, et mehed olid filmi teinud - kõige rahulikum koht oli see, kus väike armastus sisse tuli, see oli hea hingamiskoht."
Välismaal Talvik filmil suurt menu esiotsa ei näe, samuti nagu ka režissöör Nüganen isegi mainis, et see on ikkagi film meile endile. "Väljamaalased ei saa sellest aru! See meie ajalugu on niivõrd teistsugune, elame ikkagi sellisel tuule tallermaal. Sellel tänasel foonil, mis on jälle natuke kurjaks läinud, ehitatakse seinasid vahele ja on külma sõja lõhna õhus - sellel foonil võiks see film rändama hakata küll, aga ma ei ole päris kindel. Loodaks, et leviks, sest seda sõnumit võiks ju levitada ja kõik, kes meist ja meie taustast tahavad aru saada, peaksid seda vaatama," rääkis filmitegija.
Eelkõige loodab ta, et filmi vaatavad meie oma inimesed. "Loodan, et meie enda venelased vaataksid seda hästi palju. Et saada aru, et kurat, me pole seda poolt valinud ja me pole mingid fritsud või natsid. Ja vastupidi, et eestlased saaksid aru, et Laskurkorpuse vennad olid täiesti normaalsed mehed meie seast ja püüaks neid mõista. See, et nad tulevad kokku ja joovad koos viina ja tähistavad, ei tähenda, et nad tähistaks Nõukogude Liidu võitu kellegi üle, vaid seda, et nad on sellest - vabandust väljenduse eest - rämedast sitast läbi käinud ja neil on vendluse tunne. Need on inimesed, kellega nad on erakordselt ebainimlikult rasketest oludest välja tulnud ning sama kehtib teiselt poolt. Neid on vaja mõista, kuigi neid mehi pole enam palju jäänud. Erakordselt raske koos tehtud asi seob inimesi väga - tundsin seda ka siis oma tiimikaaslastega, kui sõda filmimas käisime."
Talvik soovitab kõigil filmi väga vaatama minna. "Kuigi ta on võibolla rohkem meeste- kui naistefilm. Mul polnud naist kaasas, muidu oleks tema pealt saanud referentsi. Räägin ka produtsendiga, et näidataks venelastele palju ja mitte ainult - ka eestlastele. Et teataks, et kui nõutakse poolte valikut, siis saab valida Eesti," võttis ta teema kokku.
