Filmimõtteid: "1944" iga eestlast puudutav lugu tirib vaataja läbi oma perekonnaloo sügavamate kaevikute
Elmo Nüganeni värskelt esilinastunud "1944" ning sel pühapäeval Los Angeleses parima võõrkeelse filmi Oscarile võistleva Eesti-Gruusia ühistöö "Mandariinid" sarnasusi ei pea pikalt otsima. Mõlemad on juhtumisi sattunud rääkima sarnast lugu viisil, mida võiks ehk nimetada sümmeetriliseks sõjafilmiks: vaenlaseks on sõda ise ning vastaspoolel võitlejate läbielamistele elatakse kaasa paralleelselt. Pole vaenlasi ja pole kangelasi, on vaid hävitatud inimelud ja lootus, et keset suurt surma ja väljapääsmatust tehakse midagi õigesti.
Mida kaugemale jääb sõda, seda iseenesestmõistetavam tundub rahu. Ärevaks tõmbunud ajad on ringiga jõudnud sinnamaale, et justkui ettevaatavalt ja halva eelaimusega on värskemad Eesti suurfilmid asunud tegelema sõjatemaatikaga ning seda justkui teineteist täiendavas lepitavas võtmes.
Kui "Mandariinid" said Eesti kinodes esialgu küllatki kesise vastuvõtu, siis on selle universaalsel sõnumil õnnestunud oma lihtsuses murda läbi maailmas. Elmo Nüganeni lavastatud ja Leo Kunnase kirjutatud "1944" on seevastu niivõrd eestlaslikult isiklik, et jääb välismaailmale tõenäoliselt põhjani arusaamatuks, kuigi oluliseks vaatamiseks, kui peaks olema tahtmist Eestit ja eestlasi tegelikult mõista.
"1944" on tähtis just meile endile - eestimaalastele. Mitte vaid seetõttu, et Teise maailmasõja sündmused juba üle 20 aasta tassiseseisvunud Eestis ikka veel siin elavate inimeste omavahelistes suhetes kajastuvad, vaid ka selleks, et tuletada meelde, miks me oleme sellised, nagu oleme. Tuleb mäletada, mis toimus, aga tuleb ka mäletada, miks tuleks olnu andestada ja seljataha jätta. Sõdadel on nimelt kombeks vana vimma pinnaselt uuesti võrsuda ning uusi elusid kaasa viia.
Et näidata Eesti rahva saatust Teises maailmasõjas ei piisa ühest filmist, kirjutab "1944" stsenaariumi autor Leo Kunnas filmi tegemisest valminud raamatu sissejuhatuses. Kunnase meelest ei piisaks selleks ka kümmekonnast filmist, kuigi siinkohal võib autorile tema enda tööd argumendina esile tuues vastu vaielda. Ka üks film võib vallandada unustatud tunded ning äratada mõtteid piisavalt palju, et inimesed hakkaksid oma perekonna lugusid uuesti mõtestama ja võibolla ka ümber jutustama. Iga eesti pere peab oma sõjas käinud isasid ja vanaisasid kangelasteks, kes tegid, mis vaja. Nagu ütles pärast esilinastust Artur Talvik: nad valisid Eesti, ühel või teisel moel.
Eelarve poolest on "1944" hetkeseisuga Eesti filmiajaloo kalleim linateos, mis läks kokku maksma 1,85 miljonit eurot. Kõik need tonnid lõhkeainet ja ülimalt mastaapne visuaalne lahendus on silmapaistev saavutus omaette, kuid just ülimalt haarav ja valulik lugu on see, mis vaataja läbi filmi kaevikute lohistab. Elmo Nüganeni noorte näitlejate lend teeb filmis silmapaistva ja puudutava etteaste, mis kirjutab nende poiste näod vaataja südamesse üheaegselt kui Eesti mineviku kui ka Eesti tuleviku - seda viimast kinolinal ja teatris.
Mis on "1944" puhul veel eriti tähelepanuväärne, on inimesed, kes filmi tegemisel kaasa lõid. Filmivõtetel osales kokku tuhatkond inimest, nende seas vabatahtlikud ja kaitseväelased ja teiste hulgas ka tänapäevaste sõdade veteranid. Näiteks ühe mürsu tõttu Afganistanis jalad kaotanud noore mehe jaoks kujunes film võimaluseks oma elumuutev sõjakogemus kinolinal uuesti taaslavastada, rääkida seda lugu läbi oma sõjareaalsuse tõendiks oleva keha.
Meil on n-ö meie käes-jalad küljes, aga hingelt oleme me ühiskonnana siiani selle sõja veteranid, kel on selles filmis enda jaoks midagi paksu armkoe alla peidetut uuesti läbi elada. Mina näiteks nägin Gert Raudsepa mängitud rühmaülem Saareste juhitud poiste seas oma Sinimägedesse sakslaste poolele mobiliseeritud vanaisa, kes sealt õnneks siiski elu ja ristiga (mis sai aastakümneteks ära peidetud) tagasi tuli.
Sõjafilme pole meil tehtud palju, kuid viimasel ajal tehakse kuidagi eriti hästi. Nii, et hinge tuleb veidi õõnes rahu ja pitsitav kurbus üheaegselt. Ja ülevoolav tänutunne selle rabeda riigi eest. Kogu see jutt võib kõlada küll veidi pateetiliselt, aga selline selle filmiloo mõju on. Kui on vähegi soont sentimentaalsustele, siis on filmis küllaga kohti, mis toovad oma intensiivsusega ka pisara silma.
