Produtsent Elari Lend "Nullpunktist": tänaste noorte pinged on võrreldavad 90ndate maagümnaasiumi olustikuga
Need, kes sarja "Nullpunkt" lõpukaadrit juba netist näinud on, said kõvasti naerda või pettusid puändis. Mõtteainet pakub see, kas peategelane Johannes saatis kogu kupatuse õigustatult pikalt või oleks vaataja intelligentselt noormehelt õigustatult väärikamat käitumist oodanud?
Filmiprodutsent, Mustamäe Kultuurikeskus Kaja juhataja ja KAJA KINO projektijuht Elari Lend ütleb, et temale meeldis sarja lõpp väga. "Hea leid. Tõeline onliner, mis võib jääda mõneks ajaks vaatajate kõnepruuki. Loo seisukohalt oli see korralik punktipanek, ilusa kirsi asetamine kaunile tordile," ütleb Balti Filmi- ja Meediakooli filmiprodutsendi magistriharidusega Lend.
Ta ei nõustu nende vaatajatega, kes peategelase kõnepruuki pahaks panid ja näeb täpselt, millist rolli selline lõpp kogu loos mängis. Nii said erinevate tegelaste vahelised liinid kenasti kokku sõlmitud ja Johannes vaenlastega sotid selgeks. "Paula oli viimane, kellele oli veel vaja koht kätte näidata. Ja mis võiks olla parem, kui elutähtsal fotol tšiki nägu ära varjata?"
Selle, kas lool oli moraal või mitte, jätab Lend filmitegijate otsustada, kuid möönab, et igal lool võiks olla moraal. See tähendab, et filmiloojatel võiks olla sõnum, mida nad vaatajale edastavad. Selles osas peab produtsent "Nullpunkti" õnnestunuks. "See võiks ehk inspireerida nullpunktis olevaid inimesi end kokku võtma ja püüdma enda elu ise muuta, et ükskõik kui raskest olukorrast välja rabeleda. Kui siht on paigas ja eesmärgid on ausad, siis hakkab ka ümbritsev ühel hetkel kaasa aitama."
Rääkides sellest, kuivõrd haakub film Eesti (eliit) koolielu reaalsusega, ütleb Lend, et film on päriselu peegeldus, kuid üks-ühele sellega haakuma ei peakski. Samas toob ta välja igavikuliste probleemide olemasolu, mis on eelkõige inimlikud ja ei sõltu ajastust, kus elame. "Isegi kui tänapäeva lapsed kuulavad WC-s iPadist muusikat ja õed-vennad suhtlevad Skype´i vahendusel, on peamised pinged, hirmud ja katsumused, millest noor peab läbi minema, võrreldavad ka 90ndate maagümnaasiumi olustikuga," usub ta.
Sarjale annab Lend kõrge hinnangu ja ütleb, et tegemist on uue tasemega Eesti telemaastikul. "Aga seda on tehtud kui filmi, mitte konveiermeetodil seepi. Sellest kumab uue põlvkonna entusiasm ja kvaliteet. Kui vaid oleks võimalik filmitööstusesse rohkem vahendeid suunata, siis kes teab, võib-olla võiks ka eestikeelsed seriaalid saada sama populaarseks, nagu seda on taanikeelsed," kiidab ta noori tegijaid.
