Evolutsiooniteooria: kuidas elada ja hirmudest võitu saada?
Mõned inimesed kardavad rohkem kui teised, ka julged inimesed tunnevad aeg-ajalt hirmu, kuid nad on õppinud olema vaprad ühiskonnas, kus ei tule enam igapäevaselt karta näiteks kiskjatega silmitsi seismist.
Osa inimesi on aga juba loomupoolest tundlikud uutele asjadele, mille tundmatus võiks olla ohtlik. Nende inimeste psüühikas on ärevushäired ning paanikahood kerged tekkima. Tean seda, sest olen ise uutele ja hirmutavatele olukordadele tundlik inimene.
Kõige hullem, mida ärevushoos teha saab, on põgenemine. Isegi siis, kui sa oled endale faktiliselt selgeks teinud, et mitte mingisugust ohtu pole. Nii annad oma kehale signaali, et hirmutavates olukordades põgenemine võrdub lõdvestusega ja teadmisega, et sa jäid ellu, sest sa põgenesid.
Isegi kui hirm pole muutunud haiguslikuks, lasevad inimesed end sellest palju mõjutada. Näiteks kardetakse harrastama hakata uut hobi, sest „ei tea, mida teised sellest arvavad“ ja et "äkki ma saan viga".
Ma tean seda, sest mul on endal nii. Olen tüdruk ja kardan minna näiteks mõnda võitluskunstide trenni, sest kujutan ette, kuidas minust palju suuremad kutid naeravad mu välja või siis olen ma seal ilma prillideta nii pime, et mind pekstaks, naljaga pooleks, veel pimedamaks.
Kuidas ma end siis ikka veel oma turvalisse kodukesse kinni lukustanud pole? Lihtsalt. Ma ei põgene. Kuigi ma seda vahest väga teha tahan. Isegi kui ma näen ja tean, et minuga ei saa midagi halba juhtuda. Siis jään kasvõi kohapeale lolli näoga passima kuni hirm möödub või ma sellele vastu astun.
Üks nipp on mul veel. Näiteks kardan ma võõraste inimeste, eriti meeste, poole pöörduda, et küsida kas abi, juhendamist või muud, mida olukord parasjagu nõuab. Sel juhul märgin ma selle inimese oma peas "eesmärgiks", aga kuna ma ei julge kohe n-ö peale tormata, siis teen ma enne paar tiiru sellest inimesest eemale, pettes oma teadvust nagu hakkaksin ma ära põgenema. Teadvus jõuab juba mõelda, et "oh, hea valik! Täna jõuame küll elusalt koju,“ ja siis teen ma kannapöörde ning pöördun välja valitud inimese poole. See toimib enam-vähem alati.
Kui julgus ja enesekindlus on juba teinud arengu edasi, siis on põnev igat ärevust tekitavat olukorda võtta, nagu uut väljakutset või võimalust olla vapper. Nii liigume edasi. Õpime hirmutavad asju kainemalt analüüsima ning sellest tulenevalt reageerima olukorrale aina paremini. Sest kuigi ära jooksmine säästab meid paljudest ebameeldivustest, jätab see meid ka ilma parematest võimalustest. Kõigel on oma hind.
