Tuuli Roosma Hiina toiduveidruste keskel: võtsin viisakalt ka halli kallerdava asja, palju ei puudunud oksendamisest
Kaks aastat tagasi Siberis elanud Tuuli Roosma kauaks oma perega kodumaale ei jäänud, vaid põrutas juba kahe lapse ja mehega Hiinasse, kus nad hetkel peatuvad Pärnu-suuruses hipilikus linnakeses kogukonnamajas, tundes enim puudust oma pesast, kus mantel varna riputada.
"Lastel on Hiinale suured etteheited - siin ei ole lund, mida süüa," räägib Kroonikale lõbusalt Tuuli, kes perega jõuluõhtu rongis veetis ja kaunistatud kuuseoksa kupees tollile loovutama kahjuks pidi, sest bioloogilist kaupa üle piiri ei lasta.
Suurimad raskused on aga toiduga kohanemised ja nii räägib naine, kuidas näiteks hani pannakse korraga patti ja söögiks läheb kõik, nokast varvasteni, mis on harjumatu. "Võtsin viisakalt ka halli kallerdava asja, mis maitses nii nagu kellegi võõra väga pesemata suu võiks maitsta - palju ei puudunud oksendamisest," kirjeldab ta võõraid maitseelamusi, ent näiteks päevi sogases maitseaine vees keedetud muna on ta juba sööma harjunud.
