Oma rahvust tunneme Eesti laulu- ja tantsupidudel, kus saame end üheskoos tunda tõeliste eestlastena. Eesti kultuuri toetab riik, luues kaitsealasid ning toetades rahaliselt kultuuri hoidjaid.

Eesti keel tundub aga nii loomuliku ja püsivana, et enne rõhutatakse meile võõrkeelte vajalikkust kui seda, et ka eesti keel on oluline. Minu arvates tulevad keele eelistused kõige paremini esile välismaal elavatel lastel. On mõistetav, et näiteks Soomes kasvav Eesti laps peab rääkima soome keelt. Küsimus on aga selles, kas lapsevanemad peavad eesti keelt niivõrd oluliseks, et õpetada seda ka oma lastele.

Lapsi peaks juba varases eas õpetama oma emakeele üle uhkust tundma. Et nad ei arvaks, et eesti keeles suhtlemine pole nii vägev kui mõne võõrkeele oskamine. Õpetagem siis lastele juba varakult, et ka eesti keel on võimas keel.

Paratamatult on inimkond muutunud mugavaks ning alates mingist hetkest tundub see olevat tähtsam kui muud väärtused, mis meile silmnähtavat kasu ei too. Noored on leiutanud oma slängi, et vähendada tähtede arvu igas võimalikus sõnas, et oma kirjavaeva vähendada. Eesti keelt on üritatud aja jooksul ka ametlikult lihtsamaks muuta. Eks ikka selleks, et kõik oleks võimalikult lihtne. Arvan, et see paneb meie keele aegalselt hääbuma, mis oleks kurb, sest nii suretaksime ise välja midagi, mis on meie oma.