Kauaaegne kolleeg Jüri Karindi: Eino Baskin jättis "testamendi", kes peaksid tema järel kunstilise poole üle võtma
"Viimased aastad olid rasked, sest et ta oli ikka üsna pikalt haige ja jäi väetiks. Kõik need tõved, mis tal kallal olid, süda ja kõik," meenutab kauaagne kolleeg Karindi vanameistri kustumist. "Ta võitles päris rängalt, oli sageli haiglas ja kui välja sai, siis ega ta eriti ei liikunud. Nii palju vaid, et sõitis esietendustele. Ta praktiliselt töötas kodus. Mõistus oli tal täiesti korras ja selge - ta luges tekste ja andis soovitusi lavastajatele, mis tükk sisse võtta ja keda näitlejatest ühes või teises rollis kasutada. Ta soovitas alati neid n-ö oma näitlejaid Vanalinnastuudiost, keda ta tundis ja teadis ja nende võimeid oskas hinnata. Tema kunstiline juhtimine oli alati tunda, oli siiamaani. Tema praktiliselt määras teatri repertuaari, ehkki tema lihtsalt soovitas: kui lavastajal oli ikkagi teine nägemus, siis ta aktsepteeris seda. Kõik, mis siiani on välja tulnud, on tema "bro" saanud, nagu öeldakse," rääkis Karindi.
"Ta tegi nii palju, kui vähegi jaksas, üldse oli ta selline inimene, et tal oli mingi "vedru" sees, nagu saatuse kingitus - ta ei saanud olla tegevuseta. Mugavlemist või mõnulemist polnud. See oli ka põhjus, miks ta pärast Vanalinnastuudio lõppu uue teatri tegi. Teine põhjus oli, et ta tundis ennast natuke nagu süüdi, et teater sellise otsa leidis ja näitlejad koondati. Ta võttis kätte ja tegi Vana Baskini Teatri, et tal oleks endal tegevust ja et need näitlejad, kes ilma peale lasti, saaksid jätkata oma tööd."
Teatri jätkamise pärast Karindi väga muret ei tunne. "Saab ikka," vastas ta küsimusele, kuidas teater edaspidi ilma oma korüfeeta hakkama saab. "Paar kuud tagasi rääkisin Eino Baskinoga telefoni teel. Kuigi nimesid pole võibolla aus praegu nimetada, siis ta nimetas mulle kahte inimest, kes on meie teatris viimastel aastatel kõvasti töötanud: üks on lavastaja ja teine teatrikunstnik. Ütles, et kui temaga midagi juhtub, siis need kaks meest peaksid teda asendama teatri kunstilises juhtimises. Mingi sellise testamendi ta maha jättis ja oli juba nende meestega ka rääkinud. Samuti teatri teise omaniku Aarne Valmisega, mingi plaan oli seega olemas," rääkis Karindi, et Baskin oli juba mõnda aega tasahilju enda lahkumiseks ettevalmistusi teinud.
"Ta ikka lootis jah (et elab veel mõned aastad - toim.) ja ega ta avalikkuse ees ei tahtnud näidata, et ta minekul on. Seda enamasti inimesed ei taha. Aga ju ta tundis ise, et ta jõud hakkab raugema," arvas kolleeg. "Võibolla on tal praegu kergem," sõnas ta.
Kuigi Baskinil oli lugematudi tähthetki lavastajana ning samuti välja teenitud Valgetähe III klassi teenetemärk (2001), Oskar Lutsu huumoripreemia (2002), Tallinna teenetemärk (2003) ja eelmisest aastast ka Tallinna teeneka kultuuritegelase preemia, siis elutööauhinda kui sellist talle kunagi omistatud ei ole - nagu viitas täna kurvastusega ka Aarne Valmis.
"Põhimõtteliselt oleks teda sellel tasandil pidanud hindama Kultuuriministeerium. Näitlemine ja lavastamine on spetsiifilised asjad, aga organisatoorselt luua kaks teatrit, üks neist väga raskel ajal ja teine veel kõrges eas, 75-aastasena - need kaks asja oleks pidanud leidma äramärkimist," nõustub ka Karindi.
Kolleegid juba aastast 1968, said kaks meest omavahel algusest peale hästi läbi. "Mina olin ka sellise huumori- või komöödiakallakuga näitleja. Kui ta hakkas Vanalinnastuudiot tegema, siis oli tal vaja tugevat administraatorit ja ta kutsus mind direktoriks. Seal oli konks ka - mina olin nimelt kommunistliku partei liige ja siis paistsin silma oma aktiivusega, olin mitmes ühiskondlikus ametis. Talle öeldi, et kui tahad teatrit teha, siis otsi enda kõrvale keegi, kes on partei liige, kui sa ise pole. Nii ta tegigi ettepaneku mulle. Sellised naljad," meenutab Karindu ammuseid aegu. "Kaalusin küll, et kas tasub teatrist ära minna, aga leidsin, et see oli huvitav väljakutse. Nii olime mitte vaid kolleegid, vaid ka kaastöötajad teatris. Antipoodsetel kohtadel küll: direktor hoiab alati kätt ees, et kulutused liiga suureks ei läheks ja kunstiline juht on see, kes tahab maksimaalselt rakendada oma võimeid ja selleks kulub alati ja paratamatult palju vahendeid. Oleme ikka sõdinud ka, aga üldiselt tulime hästi toime. Üritasime ka uut maja ehitada. Tema tutvused ja läbilöögivõime avasid palju uksi."
Kümne aasta tagune Vanalinnastuudio hinguseleminek oli Baskinil kaua hinge peal, ent oma teatrimajast ta Karindi kinnitusel enam ei unistanud. "Meile sai õige pea selgeks, et nišš, mida täidame, on meile ainuõige, see ringisõitmine. Pole ühtegi teist teatrit Eestis, mis annaks nii palju etendusi maal, väljaspool Tallinna. Keskmiselt on 20 etendust kuus, neist vaid 2-3 Tallinnas," on teatrimees veendunud, et ajasid koos kolleegiga terve aastakümne õiget asja.
