AINULT DELFIS: Katkend "1944" filmiraamatust! Ehedus tuleb raske tööga: nädal otsa ehitad 300 m kiviaeda, et see siis kaamera ees õhku lasta!
Elmo Nüganeni ajalooline film "1944" jookseb kinos veel viimaseid nädalaid. Eesti traagilise mineviku ühe keerulisema omade vastasseisu loost rääkiva linateosega koos ilmus stsenarist Leo Kunnase käe all ka filmiraamat, mis avab nii filmi tegelaste tausta kui ka kaadritaguseid seiku. Delfi avaldab raamatust valitud lõigud. Tänane peatükk räägib filmivõtetest läbi kunstnik Kalju Kivi pilgu.
Filmis loob dekoor aja ja koha
Teise maailmasõja teemalise filmi idee hakkas idanema kohe pärast „Nimed marmortahvlilˮ valmimist. Rääkisime siis Sinimägede lahingust. Väljakutse tundus kuidagi nii võimas – suurejoonelised lahingumaastikud, mitu tuhat meest ja mitukümmend tanki. Kahtlesin, kas suudaksime Eestis selle kõik usutavalt üles võtta. Olin sisimas päris skeptiline.
„1944ˮ stsenaariumit lugedes sain aru, et filmi mõte ei ole näidata lahingute suurust, vaid inimesi, Eesti poisse, kes pidid võitlema mõlemal poolel. Sinimäed nihkusid oma kohale, muutusid taustaks.
Sellele vaatamata jäi eesseisev ülesanne mastaapseks – nelja lahingukoha maastike kujundamine, tohutu dekoor. Kui tavaliselt kunstnik organiseerib ja koostab meeskonna, kes hakkab ideid teostama, siis selle projekti juures oli pool meeskonda juba meie kaitseväe näol olemas. Maastiku kujundamisel olin justkui väejuht mäe otsas ning juhatasin buldooserite, labidameeste ja pioneeride tööd...
Sinimägede lahingus, nii kaitselahingus kui ka vasturünnaku episoodis aitas palju kaasa see, et saime kasutada kaitseväe reaalseid väljaõpperajatisi koos kindlustatud laskepesade, ühenduskraavide ja punkritega. Palkidest või raudteeliipritest tehtud laskepesa või punker on ka täna peaaegu täpselt samasugune nagu 70 aastat tagasi. Osa rajatisi tegime vastavalt stsenaariumile juurde. Filmi tarbeks purustasid kaitseväelased neid mitmes kohas lõhkelaengutega, et saavutada täesti ehtne tulemus. Käsitsi ei tee ka kõige parema tahtmise juures mürsu või granaadi lõhkemiskohta järgi.
Vaivara surnuaia episood ei olnud minu võttekohtade pingereas esikohal, kuid tulemus osutus paremaks, kui ootasin. Detailid mängivad ka dekooris tähtsat osa. Mul oli kasutada terve hulk erinevatelt kalmistutelt laenatud originaalriste ja piirdeaedu. Ainult mõned hauakivid olid puhas penoplastist dekoratsioon.
Väga töömahukas võtteplats oli Sõrve sääre lahingukoht. Leidsime kaitseväe keskpolügoonilt küll sobivad lagunenud taluvaremed, ent kulus tükk tööd, enne kui sellest sai Saaremaa talukoht koos kiviaedade ja kadakatega, mida kaitseväe pioneerid võisid siis kohe õhkima hakata. Ajateenijate abiga ehitati vaid nädalaga 300 meetrit ehtsat kiviaeda, puhastati koht võsast… ja siis tulid pioneerid lõhkelaengutega seda kõike purustama.
Kui metsamaastik on ikka samasugune nagu aastakümneid tagasi, siis talud, külad ja eriti linnapilt on vahepeal väga palju muutunud. Autentseid, aastakümnetetagustena mõjuvaid paiku on üha vähem. See muudab võttekohtade leidmise üsna keeruliseks. Siinkohal tuleb tänapäeval appi digitaalne järeltöötlus. Üles võetud materjalilt on võimalik kustutada sobimatuid detaile ja lisada midagi väga vajalikku.
Nagu ikka filmitegemisel, oli töötempo kiire ja pingeline, vahel olime ka ajahädas. Filmikunst on illusioonide loomise kunst – vineerist ja penoplastist tankimakett peab kahesaja meetri kauguselt filmituna nägema välja nii, et ükski vaataja ei saaks öelda, et see pole päris tank. Kunstnik peab suutma tekitada vaatajas ettekujutuse ja usu, et kõik on ehtne. Seda sai teha vaid koos meeskonnaga, kes hankis militaarsed rekvisiidid, tekitas armeejagu kostüüme, lisaks veel tsiviilrekvisiidid, butafooria... Filmitegemine on kollektiivne jõupingutus, kus kõik osalised ei jää kaadrisse.
Tehes seda filmi, avanes uus pilk ajaloole, kohati tekkis vahetu osaleja tundmus. Keskkond ja näitlejate mäng lõid mõnikord nii tugeva tegelikkuse illusiooni, et uskusin end olevat reaalselt tolles ajas koos nonde poistega...ˮ
*
Ajaloolise kassahiti "1944" filmiraamatut saad uudistada Rahva Raamatu lehel.
