Intervjuu: Noore näitleja Jaanika Tammaru ülikooli viimane akord: lõpetamise juures keskendun inimestele enda ümber

Nagu mitmetel noortel ja andekatel, seisab Jaanika Tammarul tänavu ees ülikooli lõpetamine. Jaanika lõpetab Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti 10.lennu lavastaja ja näitleja erialal.

Paludes Jaanikal end kirjeldada, ütleb ta nii: "Loen hea meelega fantaasiakirjandust, naudin tantsimist ja lavavõitlemist, mängin pisut kitarri ja klaverit, olen kirjutanud laule, laulusõnu ja luuletusi. Kardan hirmsalt herilasi ja armastan inimesi!" 

Miks ja kuidas valis noorem Sina selle eriala?

Teatripisik tuli Nukuteatrist. Käisin seal Nuku Noortestuudios kolm aastat ja võin öelda, et see aeg on mind elus kõige rohkem muutnud. 

Pärast keskkooli lõpetamist õppisin Tartus hoopiski füsioteraapiat, töötasin selle kõrvalt baaris ja tegutsesin omakorda nende kahe kõrvalt harrastusteatris. Ükskord, 2011 jaanuaris ehk, lõime tulevase kursavennaga käed, et aitab küll! Läheme proovime kõik koos Viljandisse. Juulis olimegi kohal ja ka Tartust said paljud väga head sõbrad kooli sisse. 

Millise põneva hetke võtad endaga blackboxist kaasa?

Ükskord erialaeksamite ajal, kui me kogu kursusega tegime liikumistega läbilavastatud lavakõneeksamit, tõusin ma pärast kolme teksti kuulamist hoogsalt püsti... ja panin pildi tasku. Õnneks oli laval vaja lihtsalt uude kohta liikuda, tuiasin poollangedes grupiga kaasa ja kui uuesti maha istusin, tulin teadvusele. Kõik see kestis mõnikümmend sekundit ja keegi vaatajatest aru ei saanud, aga videost järele vaadates on küll hirmus naljakas. Seega on mul läbi tehtud see õudusunenägu, et ärkad üles ja avastad, et oled eksamitel!

Kuidas eksamid toimuvad?

Minu eksamid on justkui juba olnud, samas kestavad juuni alguseni. Meil on selline süsteem, et neljast õppeaastast on ainult esimese kahe jooksul erialaeksamid, mis koosnevad erinevatest stseenidest, katkenditest, etüüdidest, lavakõnest ja liikumisest. Järgmised kaks aastat on praktika jaoks, seega "eksameid" mul pole, aga eksamikomisjon tuleb vaatama minu lavastust ja etendusi, kus ma mängin. Lisaks tuleb mul kaitsta lõputöö. 

Kuidas võrdled ülikooli lõpetamist keskkooli lõpetamisega?

Ülikooli lõpetamine on hoopis teistsugune. Meie lend on väiksem, kui klass, ma tunnen kõigiga tugevamat sidet. Kool on aga suurem ja teiste lõpetajate seas on ka rohkem inimesi, kellega ma vist ühtegi "tere" pole vahetanud. Siiski ma ei ütleks, et ülikooli lõpetamine oleks minu jaoks olulisem kui keskkooli lõpetamine. Mõlevad märgivad mingisuguse eluetapi lõppu minu elus ja uue algust. 

Kuidas koolilõppu tähistada plaanid, millele keskendud?

Lõpetamise juures keskendun inimestele enda ümber. Muidugi oleks tore ka ilusa kleidiga pildi peale jääda, aga neid pilte vaataks rohkem ikka teiste pärast. Pärast lillede jagamist on küll plaanitud viimane koosviibimine, ma arvan, et tähistada tuleb!

Mida ülikooli lõpetamine Sinu jaoks sümboliseerib? 

Kindlasti on praegune lõpetamine alles algus. Tegelikult julgeks öelda, et hoopiski keskpaik. Me otsustasime oma 10. lennuga, et me tahame pärast lõpetamist kokku jääda ning tegime oma teatri! Teater Must Kast sai just märtsi lõpus ühe aastaseks. Seega on kindel siht, kuhu edasi... oma kususekaaslastega teatrisse! Küll aga on lõpetamine täiesti täiskasvanuelu algus, sest nüüd pole enam kooli "turvavõrku".

Mida laseksid "noorel minal" teisiti teha?

Midagi teisiti.. Võib-olla oleksin ma veel rohkem üritanud lugeda. Ja ma loeksin oma 8-aastasele versioonile sõnad peale, et klaverimängu pole mõtet pooleli jätta! Hiljem uuesti alustada ja üle oma lünkade bluffida on palju keerulisem.