Intervjuu talendikate kolmikvendadega: kes pühendub peale kooli lõpetamist kunstile, kes loodusele ja kes vaimsusele?

Kolmikvennad Karl Markus, Hans Markus ja Joel Markus on pealtnäha täpselt samasugused, kuid kesta all on tegu kolme omanäolise noormehega, kellel keskkooli lõpp kohe-kohe ukse ees. Vennad Antsonid räägivad Noorte Häälele, mida kooli lõpetamine endaga kaasa toob.

Kes? Mis? Kus?

Karl Markus: 19-aastane VHK abiturient, noor maalikunstnik ja filminduse huviline. Lisaks armastab sporti (sama palju kui kunsti) ja otsib pidevalt võimalusi, kuidas neid kahte ühendada. Käib regulaarselt jõusaalis, jooksmas ja ujumas. Usub unistuste täitumise võimalikkusesse ja töötab kirglikult nende täitumise suunas.

Hans Markus: samuti 19-aastane, lõpetab parasjagu Vanalinna Hariduskolleegiumit ning on sügavalt huvitatud loodusest, tänu millele sünnib läbi tema fotoobjektiivi hingematvalt kauneid looduspilte. Hansu suurim kirg ongi loodusfotograafia.

Joel Markus: 19-aastane VHK abiturient ja kristlane, luuletaja ja kirjanik. Luuletusi kirjutabki peamiselt vaimsetel teemadel. Viimasel ajal on ta hakanud neist ka luulevideoid tegema, millest üht, nimega "Metanoia" saab vaadata Youtubest. Ka Joel on spordihuviline ning käib jõusaalis ja jooksmas.

Kuidas valmistute kooli lõpetamiseks?

Karl Markus: Koolilõpp on tulnud niivõrd ootamatult, et ei ole jõudnudki enda üllatuseks selleks kuidagi valmistuda. Olen tegelenud pigem oma tuleviku tee sillutamisega ja igal vabal hetkel maalinud. Samas olen ikka hinded korras hoidnud ja kenasti koolis käinud, sest kui esimese korraga asjad ilusti ära teha, ei ole vaja oma aega rohkem raisata!

Hans Markus: Valmistun kooli lõpetamiseks küll! Järgmine nädal on tihe arvestustenädal tulemas ja pärast seda saab keskenduda ainult eksamitele! Eksamiteks on eesti keele ja matemaatika eksam, sest inglise keele eksami tegime vendadega eelmisel aastal juba ära!

Joel Markus: Eesti keele jaoks valmistumiseks vaatan üle enda vanad kirjandid ja proovieksami ning käin ka konsultatsioonis, kus küsin õpetajalt üle tekkinud küsimused. Kindlasti vaatan üle ka mingid olulisemad reeglid, ülesehituse ja tihedamad vead, et viimaseid mitte eksamis teha. Põhirõhk on aga matemaatikal. Teen plaani kõikidest teemadest ning püüan võimalikult paljud neist veel üle käia ja nende juurde ülesandeid lahendada. Matemaatikaõpetaja on andnud palju ülesandeid, mida lahendada ja kindlasti võtan osa ka tema pakutud konsultatsioonidest. Lisaks tuleks juba varakult valemeid üle kordama hakata, et need ikka pähe saada!

Kuidas valmistute oma lõpuaktuseks?

Karl Markus: Küllaltki põhjalikult, vähemalt nii põhjalikult, kui kiire elutempo lubab. Minu jaoks on oluline stiilselt ja väljapeetult riietuda. Ülikondadega on asi eriti oluline. Ilus ülikond peab täpselt istuma ja ilusti kehasse olema. Lisaks tean juba väga pikalt, millist ülikonda kindlalt lõpetamiseks soovin. Seega sai juba ka varakult ülikonda vaatamas käidud ja nüüd ka ära ostetud.

Hans Markus: Otsin hetkel ilusat sinist ülikonda, mille juurde panen punase kikilipsu ja räti. Tähistamiseks väga suuri palane polegi, ilmselt ikka sõprade ja perega!

Joel Markus: Arvatavasti panen lõpuaktuseks selga enda musta ülikonna või kui hakkab poes mõni kena heledam ülikond silma, siis võib-olla soetan uue. Selle alla valge triiksärk ja mingi ilusat värvi lips. Tähistamise peale polegi veel jõudnud mõelda, praegu ikka põhirõhk õppimisel.

Mida kooli lõpetamine Teie jaoks tähendab?

Karl Markus: Eks see kindlasti tähendab ühe väga suure ja olulise peatüki lõppu ja järgmise algust, sest eks viimased kaksteist aastat on olnud kõik ühtemoodi ja tuttav. Samas ma ei ütleks, et nüüd alles mu elu hakkab, nagu kombeks on öelda, sest mu elu on kestnud juba viimased 19 aastat ja ei tasu elama hakata alles kooli lõpus. Küll aga usun, et nüüd on aeg, mil veel rohkem oma unistustele ja eesmärkidele pühenduda, raskelt vaeva näha, kuid samas iga sammu sel teekonnal nautida.

Hans Markus: Minu jaoks tähendab kooli lõpetamine kõige enam uue tee algust. See, et nüüd tulevad mu elus siiski suuremad muutused, kui põhikooli lõpetades.

Joel Markus: See tähendab minu jaoks veelgi enam iseseisvumist ja ühe suure eluetapi lõppu,sest olen siiski VHK-s 12 aastat õppinud.

Mida jääte kooli lõppedes enim taga igatsema?

Karl Markus: VHK kogukonna tunnet, seda kodusust ja neid inimesi. See on olnud nii suur osa mu elust, et tundub imelik siit üldse lahkuda.

Hans Markus: Nii naljakas kui see ka pole, siis jään ilmselt taga igatsema päris mitut õpetajat, kelle tunnid on lihtsalt liiga naljakad ja kes annavad oma ainet suurepäraselt edasi.

Joel Markus: Sõpru ja koolikaaslasi ning ka õpetajaid, kellega on häid mälestusi ning peetud põnevaid ja sügavmõttelisi vestlusi. Eredalt on meeles ka kaks palverännakut Hispaaniasse, mida VHK korraldas. Ühest neist saab lugeda ka raamatust "Palverändaja".

Kuidas olete keskkoolis arenenud, mida uut kogenud, milliseid uusi külgi endas avastanud?

Karl Markus: Kindlasti olen õppinud ennast palju rohkem tundma, suuresti tänu inimsuhetele, läbi raskuste ja õnnestumiste saanud kinnutust oma unistustele, mis on minuga olnud juba 14-aastasest peale ja kindlasti aegamööda läbi kunsti väga palju edasi arenenud. Eks igal vabal hetkel, mis mul oli, ma ikka maalimise või filmide tegemisega tegelesingi.

Hans Markus: Keskkooli vältel avastasin oma tõelise kutsumuse, milleks on loodus ja loodusfotograafia. Igapäevase õppetöö kõrvalt olen end bioloogia vallas väga palju harinud.

Joel Markus: Keskooli ajal olen kindlasti väga palju arenenud ja kasvanud, saanud aru, mis mind huvitab ja mis mitte. Need avastused on aga pigem tekkinud isikliku elu kui kooli tõttu, kuid koolil (eriti mõnel õpetajal) on olnud ka oluline roll.

Mis on Teie edasised plaanid?

Karl Markus: Plaanin pühenduda veel enam oma kunstile, sest soovin inimestele pakkuda mingit positiivset emotsiooni oma kunsti kaudu. Aasta pärast lähen filmi õppima, vahepeal tahaks palju maalida, filme teha ja reisida - et maailma näha ja inspiratsiooni koguda.

Hans Markus: Edasi plaanin oma elu võimalikult palju loodusega siduda ja metsas aega veeta. Ilmselt lähen Tartusse bioloogiat õppima, kuid suvel võib mind kohata fotokaga loodust jäädvustades või matkajuhina mõnda matka korraldades.

Joel Markus: Plaanin minna Tartu ülikooli, teha katsed nii psühholoogia kui ka usuteaduse instituuti ja võtta üks neist pea-, teine kõrvalerialaks. Pole veel lõplikult otsustanud kumb oleks kumb. Kirjutamise osas tegelen praegu ühe uue luulevideoga ning nendega kavatsen ka edaspidi jätkata.

Te olete terve oma elu kõik kolmeksi külgepidi koos olnud. Nüüd algab Teie elus kõigil uus peatükk, kuidas suhtute sellesse, et võib-olla polegi võimalust nii tihti üksteist enam näha?

Karl Markus: Kindlasti hakkame pidevalt kokku saama ja oma saavutustest, tegemistest arutama, sest meie pikad elulised vendadevahelised vestlused on traditsiooniks saanud!

Hans Markus: Ilmselt lähevad meie teed jah veidi eraldi. Seda eraldi olemist on tegelikult praegu juba päris palju, seega ma arvan, et need muutused polegi nii suured, kui algul paistavad.

Joel Markus: Teed lähevad kindlasti mingil määral lahku. Eriti Karliga. Kui Hansuga mõlemad Tartusse läheme, siis meil mitte nii väga. Kuid usun, et olenemata sellest, kui lahku meie teed ka ei läheks, siis hoiame ikka üksteise tegemistel silma peal ja elame saavutustele kaasa. Eks see ole kindlasti alguses natuke võõras aga nagu Hans ütles, oleme gümnaasiumi jooksul palju rohkem oma hobidele keskendunud, siis tegelikult on juba praegu nii, et puutume palju vähem üksteisega kokku, mis sest, et elame sama katuse all.

Mida tahaksite teistele noortele öelda, soovitada?

Karl Markus: Ma tahaks inspireerida noori suurelt unistama, sest tean, et tänu raskele tööle ja oma ande rakendamisele on väga paljud asjad võimaliku. Lisaks tuleb vähem muretseda ja olla siiralt tänulik, märkama ja ütlema head, see on tänapäeva negatiivsusse keskendunud maailmas väga oluline.

Hans Markus: Tuleb oma südant järgida ja teha seda, mis tõsiselt meeldib. Pole mõtet minna õppima seda, mis toob küll palju raha sisse, kuid pinget ei paku. Hingeline rahulolu on siiski kõige olulisem.

Joel Markus: Viimane kooliaasta on olnud (isiklikel põhjustel) raskeim, kuid just nendes raskustes olen veelgi enam mõistnud, kui oluline on neid kahte tõde pidevalt meeles hoida:
Esiteks, kõik laheneb ära. Alati. Selle mõtte märksõnaks on Jumala usaldamine, ükskõik kui jube ka olukord ei oleks, selle Jumala kätte usaldades laheneb see alati ära. Võib-olla mitte nii, kuidas ootasin, aga tihti isegi palju paremini.
Teiseks, sisemine tasakaal. See on seotud tugevalt Jumalale toetumisele. Olen mõistnud, et tuleb leida sisemine rahu, mis tekib just läbi usaldamise, sest see on tugev alus, millele saab kõike muud ehitama hakata, olgu see õppimine eksamiteks või suhted sõpradega.