„Ütlen ausalt, et ei mäleta seda ütlemise hetke ega aega," räägib Kris Leinatamm, et isa haigusest teada saamise moment on tema mälust kustunud. "Ma vist lihtsalt blokeerisin uudise. Aga mäletan, et mul oli pikalt, kokku tegelikult kõik need kolm aastat totaalne segadus, et kas ta siis sureb kohe ära või saab kohe terveks. Ma ei suutnud uskuda, et haigus süveneb ja inimene hääbub.”

"Meil isaga polnud kombeks rääkida omavahel sellest, mis on sügaval hinges või südames. Mu sõbrannad peaaegu palusid mind, et ma ütleks isale, et ma teda armastan, ja ma ei julgenud. Arvasin, et kui ütlen, siis see justkui kinnitab talle, et ma usun, et ta sureb. Mulle tundus, et kui käitun justkui normaalselt, siis on ka tema kindel, et minu või meiega on kõik korras. Isa ees ei nutnud ma mitte kordagi. Kui nutma ajas, läksin palatist välja. On see õige või vale? Ma ei tea…," sõnas ta.