MULJED: Eesti tudeng Belgias: Olgem elu järele näljased ja julged!
Veebruari alguses Belgia linnakesse Genti õppima asunud Tallinna Ülikooli tudeng Kristiina Ojamets pajatab Noorte häälele oma kogemustest ning sellest, kuidas tema maailmapilt selle ajaga muutunud on.
Kui ma paar päeva tagasi üsna melanhoolselt oma sotsiaalmeedia viimasel ajal aina kirevamaks muutuvat ajajoont alla poole kerisin, ei tahtnud kuidagi uskuda, kui märkamatult on aeg lennanud. Alles nagu oli veebruar, kui kõik soovisid Erasmuse-semestriks ilusaid soove ja säravat silmapaari. Kuidagi ei tahtnud see kõik kohvrisse kaasa mahtuda, aga nüüd tundub, et vaevalt kuu aja pärast tagasi Eestisse tulles on pakkimine kordades keerulisem. Nii palju-palju kogemusi, emotsioone ja mälestusi, mida Belgiast kaasa võtta.
Veebruari alguses Belgia linna Genti sõites ei osanud ma ausalt öeldes mitte midagi oodata. Sügiseste värvide saabudes tekkis lihtsalt rammestav tülpimuse tunne ja tahtsin midagi tabamatut uut oma tegemistesse. Andsingi Erasmuse programmi oma avaldusse sisse, sain jaatava vastuse ja pakkisin (muidugi ema professionaalse abiga) kohvreid. Nüüd alles taipan kuivõrd seisvas vees ma Tallinnas ulpisin. Peale selle, et mind midagi pealinna, kooli ja õpingute juures ei köitnud, olin ma ise piisavalt pime ja laisk, et lahtiste silmade ja südamega ringi vaadata. Ei saa üksikasjalikult süüdistada kehva ilma (olgem ausad, see on Eestis ikka esmaklassiliselt kehv), rutiinset elu ja vaoshoitud ning talveuimas eestlasi, kui sa sisimas tead, et oled ise ka gaasipedaali jala alt ära kaotanud ja sõiduõpetaja kombel pidurit tallanud, sest elus on nagu sõidueksamil jube error ette löönud ja isiklikud ambitsioonid hirmsa tolmukorra peale kogunud. Julgust on vaja. Varem arvasin, et kahekümneaastasena peaksin omama viis-aastaku plaani ülikoolikraadist, eraelust ja potensiaalselt töökohast. Nüüd tahaksin kõigile endavanustele öelda, et sellega on aega küll ja veel ning kui tunnete, et olete iseenda kümnetesse kahtlustesse ja unistusesse eksinud, minge uudistage ning uidake vähe ringi. Kui esimene julge samm selle poole on astutud, tuleb muu juba sinuni. Kui mitte kohe siis ajapikku! Kus ta pääseb.
Valdav enamus sõnab läbi naerupahvaka, et erasmuslased aina pidutsevad ja löövad terve semester südamerahuga lulli. Eks see ole muidugi ...individuaalse lähenemise küsimus, aga mina isiklikult tulin Genti ennekõike teistsugust elu uudistama. Olles siin nüüd mõnda aega elanud, võin järeldada, et olin enne ikka konkreetselt puuga pähe saanud. Grupeerisin n-ö pealtnäha läänelikud riigid ühte kategooriasse ja järeldasin, et neis ei saa olla märkimisväärseid erinevusi. Ha-ha. Belglased on kõike muud kui eestlased ja eestlased kõike muud kui belglased. Aga eurooplased oleme rõõmsasti kõik koos!
Siin elades taban end pidevalt mõttelt, et meil oleks üksteiselt nii palju õppida, aga naljalt ilma kogemuseta ei õpi midagi. Ma pole kordagi näinud, et keegi Gentis, olles eeskujulikus koguses õlut pruukinud, kakleks või tüli kisuks. Eestis viinalõhnalisena? Kogu aeg. Ma pole kordagi näinud, et eestlane suudaks argipäeva täistuuridel pöörlevalt rattalt maha astuda ja seltskonda, einet, ilusat ilma või väikeseid rõõme sajaprotsendiliselt nautida. Siin? Pidevalt. Võib-olla need tunduvad esmapilgul radikaalsed järeldused, aga ma võtan endale jonnakalt õiguse seda tõdeda. Kui eestlane ei muretse tänaste toimingute pärast, siis on ju alati homsed ja ülehomsed ja kaheaasta tagused. Kui enda mured saavad otsa, siis võtan sõprade, pereliikmete või naabrinaise omad. Samas jällegi igatsen tohutult meie professionaalset suhtumist akadeemilises elus või lihtsaid asju nagu värske toit (Belgia pooleaastase säilivusajaga tuumapiima kõrval), täpsus ja traditsioonilisus. Kui 1,3 miljonit eestlast ei saa neist tähelepanekutest õppida, siis minule on antud see õnnis võimalus ja ma tulen Eestisse tagasi vägeva missioonitundega ümberkaudseid inimesi taolisi asju nägema panna. Vähemalt proovin kangekaelselt!
Vanaisa-vanaema jutt, et noorus on ilus aeg ja kõiksugused piltilusad tsitaatid seda illustreerimaks pole roosa jutumull, mida hirmsa okkalise täiskasvanu eluga saab katki teha. Nii ongi. Noorus ongi ilus aeg ja ma isiklikult arvan, et vabadusega seda nautida, kaasneb vastutus seda aega täisväärtuslikult ära kasutada. Ma nüüd ei hoople, ausõna selle peale. Alates Belgiasse Erasmuseks tulekust olen näinud Genti, Brugge, Brüsselit, Rotterdami, Amsterdami, Pariisi, Roomat ja teisi paeluvaid kohti Euroopas ja tean, et ühe minuvanuse jaoks on see imetabaselt palju, aga… Süües kasvab isu! Ja kui vähe julgust selleks oli vaja, et üks uks lahti teha, mille taga peitus kümneid uusi tube. Olgem elu järele näljased ja julged. Koju tuleme ühel hetkel tagasi nii või naa. Vähemalt minul on ikka kõige kodusem tunne Genti rongijaamast järjekordselt seikluselt naastes, kui kõrvaklappides mängib Curly Strings’i “Kauges külas” ja päike särab pilvepiiril!
Kui tahad Kristiina tegemistest rohkem teada saada, siis külasta tema BLOGI!
line-height:115%">
line-height:115%">
