Ainult Delfis! Katkend almanahhist „Tartu tudengid kuumadel kaheksakümnendatel“
24. mail ilmub Ivo Rulli 120-leheküljeline almanahh „Tartu tudengid kuumadel kaheksakümnendatel," mis on osa 1991. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud diplomitööst „Mitteformaalne üliõpilasliikumine Tartu (riiklikus) Ülikoolis 1980ndate teisel poolel. Ideelisi ja organisatsioonilisi palgejooni“. Publik avaldab katkendi ilmuvast teosest. Autori toonane kirjaviis on muutmata.
EÜS „Sodalicium“ formeerus seltskonnast, kes käis koos ideegrupi „Alternatiiv“ seminaridel. Seltsile pakkus nime välja Eerik Kross, kes leidis selle „Ladina – eesti sõnaraamatust: „sodalicium, ii n /sodalicius/ 1) seltsimehelikkus, seltsimeeste v. sõprade ring v. koondis, sõpruskond, - liit, sõprusühing iure sodalicii sõprusühingu (klubi) õigusega (noored roomlased käisid koos klubides, kus tavakohaselt loeti ette uusi luuletusi), 2) salajane ühing, salaliit, lex hiciana de sodaliciis (55 e.m.a., karistas pagendusega neid, kes osa võtsid salajastest poliitilistest rühmitustest, kus tegeldi valijate äraostmisega)“
16. detsembril 1987. aastal kogunesid 12 asutajaliiget (puudus Marek Strandberg) ülikooli peahoone ruumi 235. Seltsi asutamistseremoonia oli lihtne: arutati läbi põhikiri, anti sellele allkirjad, löödi kokku šampanjaklaase ning peeti lühikesi programmilisi sõnavõtte. EÜS „Sodaliciumi“ asutajaliikmed olid Veiko Berendsen, Indrek Kannik, Margus Kasterpalu, Eerik Kross, Jüri Luik, Meelis Sügis, Indrek Tarand, Kaarel Tarand, Ülo Veldre ja Marek Strandberg.
„Sodaliciumi“ esimeseks tegevussuunaks sai oma põhikirja kinnitamine ülikooli nõukogus ning registreerimine linnavalitsuses, et saada juriidilise isiku ja legaalse organisatsiooni staatus. See taotlus põrkus esialgu rektoraadi umbusule. 21. märtsil 1988.a. ei võtnud õppeprorektor Jüri Kärner „Sodaliciumi“ esindajaid J.Luike ja K. Tarandit üldse jutulegi, kuna „Sodaliciumi“ kinnitamine ei kuuluvat tema kompetentsi. Siiski kirjutas J. Kärnerjuba rektori kt.-na 23. mail 1988.a. alla „Sodaliciumi“ kinnituskirjale (huviklubi passile) ja juba 24. mail registreeris Tartu Linnavalitsus EÜS „Sodaliciumi“ kui juriidilise isiku. Teadaolevalt oli „Sodalicium“ esimene mitteformaalne üliõpilasorganisatsioon ENSV-s, kes sai juriidilise isiku staatuse.
„Sodaliciumi“ esimeseks avalikuks aktsiooniks sai volbriöö tähistamine vanade tudengitraditsioonide vaimus ning sellele järgnenud poliitiline meeleavaldus 1. mai demonstratsioonil. 30. aprill õhtul kogunesid „Sodaliciumi“ liikmed koos oma sõprade ning bio-geo üliõpilastega Toomemäele Baeri ausamba juurde. Võeti õlut ja lauldi, K.Tarand ronis üles Baeri ausambale ning pesi tal õllega pea puhtaks (vana tudengitraditsioon). Samas algatati ka üks uus traditsioon – Baerile seoti kaela M.Soidrole kuulunud lips. Parasjagu möödunud ülikooli matemaatikadotsent Heinloo asus selle peale üliõpilasi hurjutama, ähvardades toimunu avalikustada ülikooli ajalehes. Hoolimata Eerik Krossi kõnest, milles anti pikem ülevaade tudengite volbriöö traditsioonidest, jäi dots. Heinloo seisukohale, et „üliõpilased käitusid ebaväärikalt“.
Edasi siirdus seltskond Emajõe äärde, võttes teepeal kaasa T.Pruuli vana tiibklaveri (teel tekkis väike intsident üliõpilasi pidevalt saatnud „vaatlejatega“). Emajõe ääres pidas väikese kõne P.Olesk, seejärel klaver süüdati – laulud, üle põleva klaveri hüpped, õlu jms. Tolle pisut küsitava tähendusega toimingu, klaveripõletamise, üle polemiseeriti „Sodaliciumi“ ringis eelnevalt üsna põhjalikult. Asja otsustas lõpuks T.Pruuli pragmatism – pööningul vedelevast vanast klaverivrakist tuli kuidagi lahti saada. Oli aga ka seisukohti, mis ühtisid Ants Juske poolt hiljem ühes teises kontekstis väljendatuga: „„Soupi“ näituse avamisel oli liigutav vaadata, kuidas kolm kunagist „karvast“ lõhkusid klaverit – kodanliku kultuuri arhetüüset sümbolit.“
Pärast klaveripõletamist siirduti linna kultuurihoonesse, kus algas nn. 600 õlle pidu. Lauldi, peeti kõnesid, vaieldi hetkel aktuaalsetel poliitilistel teemadel. Et parasjagu oli päevakorral ülikoolile uue rektori valimine, korraldati paroodiline valimiskampaania. Üles seati kaks kandidaati – dots. Heinloo ja prof. Taagepera. Võitis viimane.
Pidulised vajusid laiali hommikul kella 5 – 6 vahel, et ühiselamus mõni tund magada. Kella kõmne paiku äratas K.Tarand (kes oli lisaks olemasolevatele loosungitele valmistanud juurde hiljem eriti välis-eestis kõmu tekitanud plakati „Taagepera rektoriks!“) seltskonna üles. Juba varem valmistatud loosungitega (põhiloosung „Ei üheparteisüsteemile!“) mindi EPA peahoone ette, kus asuti linnarahva kolonni peasse. Kanti loosungeid „Raadi vabaks!“, „Nõuame alkoholipoliitika muutmist!“, „Parteimaja hotelliks!“ jmt. Peale raekoja platsil toimunud miitingu lõppu siirdusid üliõpilased raekoja tagusele Toomemäe nõlvale. Lauldi paar laulu, T. Lukas ja I.Tarand kõnelesid üheparteisüsteemi puudustest.
Toimunule andis printsipiaalse hinnangu 4. mail EKP TRÜ komitee parteiaktiivi koosolekul V.Palm: „Objektiivselt oli see provokatsiooniline väljaastumine. Linnakomitee ei korraldanud tohutu suuri demonstratsioone, mõeldud oli rahulik maipühade tähistus. Seda kasutati ära selleks, et perestroika vaenlaste hambusse lükata paar loosungit. Kuulasin ka kõnet. Objektiivselt oli see üleskutse omaette tegevusele, jõudude killustamisele. Perestroika vastastel pole midagi rohkemat tarviski.“
Nüüd, kus V.Palmi hüsteeriast on möödunud juba rohkem kui kolm aastat, saab toimunut lõpuks ka nö. objektiivselt vaadata. Tudengid ei läinud tollal ei subjektiivselt ega objektiivselt (vist oleks mõttekas loobuda neist suvaliselt tõlgendatavatest sõnakõlksudest) provokatsioonile. Vähemalt „Sodaliciumi“ liikmed olid endile täpselt teadvustanud oma rolli alanud vabadusvõitluses: käia tsentristlikest jõududest sammuke eespool, pidevalt balanseerides lubatud-lubamatu piirimail, samas seda tabupiiri siiski alati mõõdukalt ületades. Ehk nagu ütles Jüri Luik I sõltumatul noortefoorumil kuu aega hiljem: „Noored peavad olema radikaalsed juba seetõttu, et siis ei saa kuuekümnendate põlvkonda radikaalsuses süüdistada.“ Nõnda oli juba käitutud 1. mai 1987.a. fosforiidi ja 7. novembri 1988 ülikooli peahoone esisel toimunud miitingul. Kui P.Kenkmann süüdistas fosforiidirongkäigul osalejaid „haiglaste eneseeksponeerijatena“, siis V.Palmi meelest oli mitmeparteisüsteemi nõue perestroikale „noahoop selga“. Taoline hinnang oli nö. uus kõva sõna päevapoliitikas.
J.Luige ettepanekul otsustas EÜS „Sodalicium“ vastata V. Palmile tsitaadiga Ain Kalmuse romaanist „Juudas“: „Variser kõneles eilsetest sündmustest, nimetades õpetaja võidukat linna tulemist ja sellega kaasunud üldist vaimustust meeletuseks. Ta hoiatas inimesi ettevaatusele, sest ajad olevat ärevad ja palju valeprohveteid ning valemessiaid liikuvat ringi, hullutades inimesi. Säärsest kardetavast mängust peaks iga õige iisreali mees end eemale hoidma. Asehaldur Pilatus olevat juba nõudnud selgust eilse märatsemise kohta.“
Paraku keeldusid seda repliiki avaldamast nii „Edasi“ kui „TRÜ“.
V.Palmi demagoogia oli otseseks ajendiks, miks „Sodaliciumi“ liikmed töötasid välja oma seisukoha 30. aprillil „Edasis“ avaldatud Rahvarinde initsiatiivgrupi ettepanekutesse. „Edasi“ seda seisukohta ei avaldanud, küll aga „TRÜ“. Lisaks täpsustustele ja ettepanekutele sisaldas „Sodaliciumi“ avaldus järgmise lõpulõigu: „Üldtunnustatud on väide, et keel (keelekasutus) määrab paljuski ära mõtlemise. Seetõttu peame vajalikuks pöörata tähelepanu sellele, et Rahvarinde initsiatiivgrupi ettepanekud on sõnastatud bürokraatlikus kantseleistiilis, mitte rahvaomaselt. Mõistes täielikult, et oleks juba aeg tuua taas poliitikasse unustatud kategooria: EETIKA.“
