Kuidas ajakirjanikust juhuslikult lennujuht sai

Paidest pärit 30-aastane Enn Heinsoo võtab oma elu viimased aastad kokku järgmise lausega: „Tagantjärele vaadates tundub nagu oleksin välja tõmmanud korraliku lotovõidu. Vaesest ajakirjanikuks lennujuhiks — uskumatu lugu!“ õhkab ta.

Ann Hiiemaa
Keskkooli ajal füüsikaolümpiaade võitnud ning seejärel TTÜsse füüsikat õppima minnes, poleks Heinsoo ilmselt iialgi osanud unistada, et ühel päeval hoopis lennujuhina töötab. Ja seda vaatamata sellele, et juba väikese poisiklutina võlusid teda kõige enam just lennukid. „Pärast keskkooli polnud mul õrna aimugi, kes minust saada võiks. Kuna füüsikas läks hästi, siis astusin TTÜsse seda ala ka õppima. Üllatusin, sest see oli oluliselt kuivem, kui lootsin ja kuna vahepeal vaese tudengina raha polnud, saatsin proovi pärast Äripäeva oma CV. Imekombel saingi sinna tööle,“ meenutas ka TTÜ üliõpilaslehe peatoimetajana ja Paide Ühisgümnaasiumi koolilehes töötanud Heinsoo.

Elu oli tehnikaajakirjanikuna mõnda aega päris ilus — sai reisida, huvitavaid tehnoloogilisi imevigureid testida ja põnevatel üritustel käia. Paar aastat peale tööle asumist suleti aga majandusraskuste tõttu Äripäevas kümme rubriiki korraga ja Heinsoo koondati.

Seejärel sai ta tutvuste abil ajakirjanikutöö Eesti Ekspressi tehnikaajakirjas. „Kuna endiselt oli masu ja mahud üha vähenesid, siis eriti tore see elu polnud. Ühtekokku pidasin ajakirjaniku ametit ligi viis aastat. Siis otsustasin Tallinna Ülikooli ITd õppima minna. Olin seal aastakese õppinud, kui juhuslikult kohtasin üht endist Äripäeva kolleegi, kes soovitas minul kui lennundushuvilisel kandideerida lennujuhiks. Mõtlesin, et päris huvitav — miks mitte,“ meenutas Heinsoo kohtumist, mis muutis ta elu. „Võiks öelda, et see oli ikka täielik lotovõit. Eriti kui arvestada, et enne olin vaene ajakirjanik.“

Lotovõiduga loomulikult tegu polnud, sest lennujuhiks õppima saanutel tuleb läbida korralik kadalipp. Erinevate loogikakatsete ja testide abil valitakse sadade kandideerijate seast välja vaid 6-7 inimest.
Seitsmekuulise praktika järel on aga võimalus asuda kõrgepalgalisele lennujuhi ametikohale.

„Kui pärast keskkooli läksin TTÜsse olin pigem täielik tuisupea ja päris raske oli hakkama saada. Hiljem tegi töö-ja elukogemus õppimise kergemaks. TLÜs õppides suutsin õpitut paremini süstematiseerida ja läks juba paremini. Lennuakadeemias aga teadsin täpselt, millise palganumbri saan, milline hakkab olema töökeskkond ja kes on mu tulevased kolleegid. See oli tohutult motiveeriv. Fantastiline tunne oli õppida keskkonnas, kus kogu kursus on tohutult motiveeritud,“ meenutas Heinsoo.

Väga paljud kardavad lennujuhiks kandideeridagi, sest eeldatakse, et oodatakse ka kogemust lennunduse valdkonnas ning tuntakse hirmu katsete ees.

Lõpueksami tegemise võtab Heinsoo kokku kolme sõnaga: „See oli õudne.“ Peamiselt just sellepärast, et tema sõnul on kuklas kogu aeg teadmine, et kogu 8 kuu jooksul omandatu sõltub järgmisest tunnist ajast. „Lennujuhtimisosakonna juhataja ja mitmed teised tähtsad tegelased vaatasid, kuidas eksamit sooritad. Ja see tõmbas stressitaseme täiesti lakke. Kaks kursusekaaslast tegid ka korduseksami,“ nentis ta. Samas tõdes ta, et eksam peabki olema pingeline. „Töö juures esineb samuti hiljem väga palju stressi. Olukord võib muutuda väga kiiresti väga pingeliseks ja sinust sõltub väga-väga palju. Selles mõttes on eksam täiesti aus. Ja seetõttu on ka aus, et see võtab emotsionaalselt täiesti läbi.“

Samas soovitab ta siiski kõikidel proovida lennujuhtide valimise konkursil osaleda. „Isegi kui testid on rasked, on see väga huvitav võimalus end proovile panna,“ selgitas ta.

Heinsoo tõdes, et tema jaoks on tegemist unelmate tööga. Tänu sellele on ta saanud ühendada hobi ja töö. Ja lisaks kõigele saab ta selle eest ka väärilist tasu.

• Uuri lennujuhtimise kohta ja kandideeri lennujuhiks: www.lennujuht.ee