Rasedus kulges, nagu öeldud, väga vaevaliselt ja naine meenutab, kuigi ta üritas olla füüsiliselt võimalikult aktiivne ja sportlik, muutus see kiiresti praktiliselt võimatuks. "Kui ma esimese paari kuu jooksul jaksasin käia umbes kolm korda nädalas jooksmas, siis ajaks, mil teistel naistel vaevu kõhtu märgata oleks, ei suutnud mina enam liigutadagi."

Otseloomulikult märkasid ka arstid, et Diana kõht kasvab ebanormaalselt ruttu ja pakkusid algul, et ehk ootab naine hoopis kolmikuid. Kuid ultraheli näitas, et kõhus kasvab ainult üks beebi: "Ma ei muretsenud algul eriti, arvasin lihtsalt, et võib-olla söön valesid asju. Kuid ei, ma ei teinud midagi teistmoodi ja ikka ei mahtunud oma voodissegi enam ära."

"Kui kuues kuu oli käes, nägin ja tundsin ma ennast nagu üheksandat kuud rase ja tahtsin lapsest nii hirmsasti vabaneda, et proovisin oma mehega absoluutselt kõike, et teda varem välja "hirmutada" - erinevaid looduslikke ravimeid, jalutamist, seksi... miski ei toiminud!" muigab ta. "Tundsin end nagu keegi tantsiks mu kõhus diskot!"

"Arstid ei suutnud mu lapse suurust algul uskudagi ja üks ütles lausa, et mul sündis koolieelik, kuna ta olevat nii üüratu!" meenutab eestlanna. Ja kuigi tavaliselt sääraste sünnivägilaste kasv tasapisi aeglustub, siis Jacki puhul pole seda siiani märgata. "Ta kannab praegu, 3-kuuselt, aastasele lapsele mõeldud rõivaid ning vastsündinute mähkmed ei lähe talle jalgagi! Olen üsna kindel, et mul on Inglismaa suurim beebi ja et ta hakkab kunagi ragbimängijaks!"