Annely Adermann rassismisüüdistustest: loodan, et ei unustata, kui väärtuslik on terve mõistus ja oskus end mitte liiga tõsiselt võtta!
TV3 pressiesindaja Annely Adermann sattus eile pärast Eesti Meelelahutusauhindade piltide ilmumist sotsiaalmeedias rassismisüüdistuste sihtmärgiks: kas siis läänelikus kultuuriruumis saab niisugust asja aktsepteerida, kus keegi mustanahalist parodeerib? "Su nägu kõlab tuttavalt" lainel kostüümi valinud Adermann kinnitab, et rassist ta kindlasti pole ja toob oma kogemusest välja uue tahu - kuidas muutumismängust sai sotsiaalne eksperiment.
Järgneb Adermanni "seletuskiri" täismahus.
Paari nädala eest jõudis mu lauale Eesti Meelelahutusauhindade gala kutse, kus seisis dresscode: Old Hollywood, Black Tie. Tööl olid pööraselt kiired ajad ega olnud mahti kolleege järgida ja moekunstnike-meigi-juuksuriaegu broneerida. Korraks lõin Google´isse märksõna „vana Hollywood“ ning avanes fotogalerii, kus teiste kõrval säras glamuurne mustanahaline daam, kes tõi silme ette ühe „Su nägu kõlab tuttavalt“ paroodianumbri. Miks mitte end näosaate rolli tuunida, et galale nomineeritud show´d omal moel toetada? Nii mõtlesin, kuid sinna see jäi.
Kuni eilse lõunani, mil viimasel hetkel sain poest karbi tumepruuni vesivärvi, õmblesin poolteist tundi enne üritust 10-eurosest kangast helkiva torukleidi ja leidsin, et Hollywoodi rolli sisenemiseks on aeg küps. Millal siis veel, kui mitte meelelahutusüritusel, staaride stiilipeol, aasta karnevalil, kus poliitikat ei aeta. Või aetakse? Ilmselt küll, sest täna saabus mulle kiri küsimustega: Kas olen rassist? Miks ma inimesi šokeerin? Hulluks olen läinud või? Lisaks sügavalt analüüsivad kommentaarid anonüümsetelt kaasmaalastelt: Ei oleks temalt seda oodanud! WTF mingi tähelepanuvajadus? Ei ole naljakas! Mujal pandaks ta kinni!
Kas ma olen rassist? Ei, kohe kindlasti mitte. Miks peaks? Pigem olen kõiges liigagi tolerantne ja tunnen vajadust ahistatavatele appi tormata. Olgu need siis sõnavabaduse, rassi-, usu- või muude peenemate probleemidega hädas. Hull? Võimalik, ent diagnoosita. Tähelepanuvajadus? Kah võib olla, kuigi avalikkuse pilke jagub ülearugi. Miks ma šokeerin? Ausalt, see polnud plaanis, kuigi eeldasin, et pagulasteema võib jutuks tulla. Lihtsalt sel moel nagu see nüüd välja paiskus, poleks pauku oodanud — et meelelahutaja rollist sai hetkega midagi muud ning selgus, et teema on nii terav ja nii õrn, et väikseimgi lisavarjund võib vallandada peitu pigistatud tunded. Sest kui üks mustanahaline karnevalikülaline eestlasi nii hullusti šokeerib, on asjad pehmelt öeldes nirud ning palju oleks vaja lahti rääkida.
Tunnistan, et TV3 majast tumeda näolapiga väljudes polnud ma sugugi valmis tähelepanuks, mille osaliseks sain nii Lasnamäe kohalike poolt kui ka neil meetritel, mis kulusid Estonia nurga tagant punasele vaibale jõudmiseks. See tähelepanu polnud meeldiv, vastupidi, nimetaksin seda „hangunult jõllitav valge“. Ühel poisil kambast pudenes ehmatusest suits näpust, tema vapram sõber aga leidis kiirelt paar mahlakat adjektiivi. Kusjuures ühtviisi sama „jõllitav“ seis nii nende poolt, kes ei taibanud, et ma pole real kui ka nende silmist, kes mõistsid, et käimas on muutumismäng.
Valdur Mikita kirjutab „Lingvistilises metsas“, et eestlased on ellu jäänud tänu suutlikkusele vana ja uut tasakaalus hoida. Umbes nii, et ühelt poolt oleme ultratrendikad ja valmis vallutajatega sängi hüppama, teisalt hoiame kramplikult kinni vanast ning närime kodukäijate peletamiseks tõsimeeli sammalt. Mu eilse rolli vastukaja vaadates tundub, et järjekordne hetk uue ja vana vahel tasakaalu leida on käes. Võtta peeglid ja vaadata, kes me oleme ja mida me kardame. Loodan väga, et hirmulaviini all ei unustata, kui väärtuslik on terve mõistus ja kahtlemata ka oskus end mitte liiga tõsiselt võtta. Üks on selge – võin juhtunut julgelt sotsiaalseks eksperimendiks nimetada ja kinnitada, et Eesti pole valmis selleks, milleks ta valmis võiks olla.
Aga jah, kas siis üldse oli naljakas? Tunnistan, et oli; nagu ikka on lõbus stiilipeol, kui sind ära ei tunta ning siis mingil hetkel tuntakse. Tõsi, kui mehisemad staarid mu Kim Kardashianist inspireeritud padituharaid krabasid, tekkis mõte, et kas see siis ongi see koht, kuhu peidetud pagulasteema välja elada…
Hea küll, arvake, mida soovite. Mina loen ettevõtmise kordaläinuks, sest eesmärk sai täidetud ja meel lahutatud nii endal kui ka sõpradel. Boonuseks omamoodi tsooniteraapia päevakajalisel teemal – vajutades valupunktile on loota paranemist. Kui täna varahommikul helistas Kilingi-Nõmmest tädi Malle ja märkis, et veebiuudise juures nähtud „väliskülalise“ pilt tegi ta tuju nii heaks, et nüüd on kogu päev korda läinud, loksus kõik paika.
Ja kõige tipuks on mul eriti hea meel, et pruunist paroodiast oli kasu ning näosaade saigi Aasta Meelelahutussaateks!
