AINULT DELFIS: Argipäevane absurd ehk LOE peatükki Alan Adojaani uuest elulisest romaanist, mille kirjutamiseks ta taksojuhiks hakkas

Kolmapäeval, 17. juunil ilmub eelmisel aastal debüütromaani "On nagu pole" üllitanud Alan Adojaanilt teine raamat "Elu läbi taksopeegli". Delfi Publik avaldab täna ja homme põnevast uuest raamatust ekslusiivselt valitud peatükid!

Värske raamat on kirjutatud ajakirjandusliku uurimuse põhjal taksojuhtide põnevast elust ning seiklustest. Tõepärasuse huvides ning info kogumiseks käis autor ka ise kursustel ning töötas paar kuud Tallinnas taksojuhina. Raamat koosneb taksojuhtide poolt räägitud juhtumitest ning intervjuudest põnevate persoonidega, mis paljastavad selle värvika ameti erinevaid telgitaguseid ja intriige.

Debüütromaan on Adojaanil juba läbi müüdud ning huvi tõotab uue teosegi vastu suur olla. Autor iseloomustab oma teost raamatu tagakaanel nii:

"See raamat viib sind värvikale reisile taksojuhtide sisekosmoses aset leidva argipäevase absurdi, huumori ning teinekord ka tragöödia radadele. On ju kõigile teada, et taksorooli keerajad puutuvad oma töös kokku väga erinevate inimeste ja maailmadega, satuvad seiklustesse ning paljud neist on ka ise vägagi omapärased karakterid.

Takso on märgiliseltki mitmefunktsiooniline ja mitmetähendusliku olemusega. Takso kui ühenduslüli algpunkti ja eesmärgi vahel, takso kui abivahend kuskile jõudmiseks, kõikvõimalikes kohtades käimiseks, kuskilt tulemiseks. Takso kui olukorra või aja päästja, teinekord ka elupäästja – seda nii kaudses kui vahel ka lausa otseses mõttes. Taksot võib vaadelda kui laeva, mis kruiisib erinevate maailmade vahel – maailmast, kus asud praegu, maailma, kuhu soovid minna. Selle sümboolse laeva kiiluvees segunevad veealune ja veepealne maailm. Veealune ehk allmaailm: kus toimuvad hämarad asjad, patuelu ning öised sündmused, kus elavad koletised ja veidrad elukad, ja veepealne maailm, kus käiakse töö ja kodu vahet, aetakse igapäevaseid asju ja elatakse igati kombekalt ning kõik tundub normaalne ja inimesed ontlikud.

Taksolaeva kaptenil, kes algelist teleporditeenust pakub, on samuti palju rolle, mida tööpäeva jooksul tuleb sujuvalt sisse-välja lülitada. Taksojuht peab olema teenindaja, probleemilahendaja, abiline, psühholoog, kriisitöötaja, ja nagu siinsetest lugudestki lugeda, tuleb esineda veel kümnetes väga kummalistes rollides. Taksojuhid peavad tegelema seksiteenuste ja narkootikumide jahtijatega, satuvad vedama hulle ja surnuid, päästavad nii inimeste kui loomade elusid ning võtavad vastu sünnitusi ja solvanguid. Need on vaid mõned käesoleva raamatu hetkedest."

Tupsu ja dispetšer

Dispetšer: Kuidas ma selle töö peale sattusin? Üks tuttav kutsus, et tule ja tule. Aga kui ma seda eetrit esimest korda kuulsin, siis oli küll šokk, mitte midagi ei saanud aru, see släng, ja see vene keel polnud ühegi keele moodi. Venelaste hääldustega on üldse palju nalju saanud. Kibuvitsa tänav on Kepivitsu ja kui öeldi “mine munni”, siis ei tähendanud see midagi roppu, vaid jutt käis Mooni tänavast. Neid nalju on jube palju. Ühel mehel olid Stockmanni ees kummikud ja teine oli hunnikus, tegelikult istusid mõlemad ummikus.

Alguses mõtlesin küll, et see töö ei ole minu teema, aga nüüd on seda tööd juba üle kümne aasta tehtud. Väiksemates firmades teavad taksojuhid dispetšereid isiklikult. Meie kohtusime ka nii. Mina olen dispetšer ja Tupsik on taksojuht. Enamikul dispetšeritest on mehed taksojuhid. Ma küll vandusin, et ei mina endale taksojuhist meest küll ei võta, mul sellest jamast aitab siin töö juureski, neid pärleid siin sonkida piisavalt.

Lemmiktaksojuhte minul otseselt pole, kellele paremaid töid anda, aga kindlasti on neid, kellega on parem koostööd teha. Sa tead, et kui annad talle töö, on ta õigel ajal kohal, ei eksi ära, saab tehtud, oskab suhelda ja jama ei ole.

Tupsu: No paremad tööd lähevad ikka lemmikutele ära, olgem ausad.

D: Jah, ega ma ei saa saata mingit soodat kuskile linnast välja, kolmas puu ja neljas oks, Vahemere talu. Mõni ei saa ikka mõmmigi aru, mida sa talle räägid. Praegu on jube palju neid uusi tegelasi, kes kaevatakse ei tea kust välja.

T: Mõni ei tea isegi, kus asub Viru hotell!

D: Jaa, üks mees otsis mul kesklinnas 40 minutit Viru hotelli taga. Või annan talle sadama – ja ta helistab mõne aja pärast ja küsib, et ütle aadress. Ja lennujaama aadressi on üks juht küsinud. Mina tõesti ei tea, kust firmad sihukesi kokku korjavad.

D: Kui ma alustasin, siis meil oli juhte toodud Sillamäelt vagunite kaupa. Jaa, mis sa naerad, sõna otseses mõttes astus uksest sisse kummikute ja dressidega inimesi, murumuna oli peas ja hangu jättis ukse taha austusest. Keegi sõnagi keelt ei oska, ladina tähestikku pole näinud. Pole ju GPSist ka kasu, kui sa nimesid sisse trükkida ei oska. Tead, ma olen mõne saatnud Tallinna gloobust ka ostma bensujaama. Ja mõni ongi läinud ja küsinud, et ega teil Tallinna gloobust pole (Kõkutab.)

Palju segadust tänavanimedega on välismaalaste puhul ka, kes ei oska täpitähti hääldada. Öeldakse telefonis “Jutee” aga tegelikult on Jõe 2e. Või helistab venelane ja ütleb “sidi suuka”, mis peab olema Siidisuka. Vahel ka mõni dispetšer ise ei oska piisavalt hästi vene keelt ja üks meil ütles kliendile majanumbrit 105 täpsustades mitu korda “sto bljäd”.

Ükskord ütlesin juhile aadressi ja “tõkkepuu alt” asemel ütlesin “poomi alt”. Läheb aega mööda ja juht on segaduses, et kõigile helistas, aga keegi ei tea, kus asub “pommiauk”.

Üks jälle pidi minema Peterburi teele Puukeskuse juurde. Seletan nagu lapsele ära, et sõidad sinna ja tänna, ilusti keerad maja ette sinna suure valgustatud sildi juurde, kuhu Puukeskus on kirjutatud suurelt ja seal ootad. No sõidab. Helistab klient, ütleb et ei näe autot. Mina siis palun juhil maja ette sõita ja silte ostida ja kõva häälega ette lugeda, mis sildi peale kirjutatud on. Vene juht leiab sildi, loeb: “Puuu... puuuu...” ja siis on vaikus pool minutit. Eeter läheb lahti, mina küsin, et mis asi? Juht jälle “Puuu... puuu...” Keegi vahele ei räägi, kõik ilmselt naerukrampides ootavad, mis saab. Järsku juht hüüab eetrisse: “Kiisu, kiisu, siia kirjutatud PUUKSUKE!” Mina naeran, tubli poiss, vot sinna puuksukese ette sina jäägi seisma! Kõva 5 minutit naersin pärast.

T: Üks hea lugu oli sokkidega. Tulevad peale 2-3 klienti kuskilt korteripeolt ja tellivad, et lähme Kannu Pubisse. Lühikesed püksid jalas ja plätud ka, sõidame kohale, maksavad ning marsivad sisse. Ma jään maja ette ootama järgmist klienti. Järsku keegi koputab akna peale, et kuule, ehk saad aidata? Sama klient, kelle tõin. Räägib mulle, et tal nüüd selline mure, et ei lastud sisse, kuna sokke pole jalas. Et ega 1-2 ajal öösel sokke kuskil müüda ja koju minna ta ei saavat, kuna naine enam siis välja ei lase. Aga pidu tahaks panna. Mul olid istme vahel vahetussokid, võtsin need ja küsisin, kas need sobivad? Kutt nuusutas, ütles: “Väga hea!” Pani jalga, andis mulle 10 eurot sokkide eest ja läks peole. Nii et vanad sokid saab ka 10 euro eest maha müüa, kui vaja.

Teine lugu. Linnast kuskil 5-6 ajal hommikul tuleb mitu matsi peale. Esimene läheb siin, teine seal maha, kolmas kuskil Laagris. Ja see viimane mees siis Laagris maksab mulle raha ära. Mina elan Sakus, mõtlen, et lähen ära koju siis juba, Laagrist hea lühike maa, muidu keegi tellib Viimsisse ja siis sõida sealt tagasi. Sõidan koju ja maja ees panen mootori seisma, kuulen, keegi norsatab selja taga. Üks mees oli jäänud täpselt juhiistme taha magama. Ma mõtlen, et mida ma nüüd teen? Linna tagasi seiklema ja otsima ka ei viitsi enam sõita, jube väsimus kallal. Ja siis tuligi idee, sõitsin kõrvaltänavasse, ajasin kuti üles, kuule, sa oled kohal. See kargas uimasena välja, ütles aitäh-aitäh, ja ma kütsin ruttu kõrvaltänavasse, peitsin auto ära ja läksin tuppa magama.

T: Kui nüüd maksudest ja korruptsioonist tahad teada, siis neid näiteid on ikka ka. Me ei peagi vaid taksofirmadest rääkima. Võtame kasvõi ühe bussifirma: suur ja vana ettevõte, aga juriidilisi kehasid vahetab nagu pükse. Eks see maksude optimeerimine ole, kõik ju tahavad kergemini pääseda. Aga taksojuhtide osas on aeg nii kaugele jõudnud, et ei ole võimalik enam mitte maksta, kui sa juba oled registreeritud taksojuhina – arvutist saab ju kohe vaadata, kas mees töötab. Ma arvan, et suurem enamus ikka maksabki midagi kindlasti.

Teenimisest. Mina käin tööl siis, kui tööd on, ja kui pole, siis pole ka mõtet passida. Kui ikka korralikult teed, siis 500 umbes teenib nädalas. See on selline miinimum. Aga siis pead loomulikult tööd ka tegema, ma alustan reede lõunal ja lõpetan laupäeva hommikul kell 6. Magan viis tundi ja hakkan jälle tööle kuni pühapäeva hommikul kella kuueni, ja nüüd täna ei läinud tööle. Elab ära, ei pea Soome minema – aga tööd pead tegema, mitte jobutama.

D: Taksojuhtidega on sageli nii, et teenib täitsa korralikult, aga enamusel see raha lendab korstnasse ju. Kes joob, kes käib kasiinos. Ma näen seda köögipoolt pidevalt. Näiteks ****, väga hea taksojuht, linna teab, teenib hästi. Nii kui tööpäeva lõpetab, on kohe baaris. Kohe baaris! Kui naine enne raha ära ei võta, on korras. Ta joob kõik maha, kopikani. Enne tööle ei tulegi, kui täesti paljas on. Joob mitu päeva järjest. Suur hulk juhte on sedalaadi tsüklijoodikud. Mõni teeb ilusti tööd, on tubli ja usin, ja kui jooma kukub, siis joob 2-3 nädalat järjest. Ja siis see väljatuleku aeg on sama pikk, kuni olemine heaks läheb. Ja kunagi neil raha pole, kuigi kiitlevad: “Kilo tuli siit, kilo sealt ja sitaks pappi lendab peale!” Ja siis käib ise nurumas 20 eurot bensiiniraha laenuks, või kui renti vaja maksta, siis pole midagi anda.

T: Ühes firmas juhtus jälle selline lugu, kus taksojuht sai tellimuse Sõle Nestesse. Läheb juba üle aja, dispetšer küsib, et kus oled? Vaikus. Dispetšer juba vihaselt kolmas kord küsib, kus oled? Taksojuht vastu: “Vabanda, mul sai bensiin otsa, olen siin sünnitusmaja kandis. Kas saad öelda klientidele, et tuleksid appi ja lükkaks mul auto bensiinijaama ning annaks raha ette, et saaks kütust osta?”

Litsidest rääkides; äri on muutunud siin ajaga. Eks ta toimib edasi, aga mitte enam niimoodi nagu vanasti. Üks maja veel tegutseb, aga kõik on nii kalliks läinud. Sissepääs 50 eurot, tuba 50, tüdrukule 100-150. Nüüd on need netiaadressid ja litsid on FIE-deks läinud.

D: Oh, muuseas Tupsu on autost imeasju leidnud! Porgandeid, räime...

T: Tohutu kotitäie räime leidsin!

D: Sinepit leidis, tõi mulle kontorisse. Ma ütlesin, et mine ja vaata hoolikalt, äkki on sülti ka.

T: Ükskord leidsin suure vaagna juustu- ja singivalikuga ja mitu kilo muid snäkke.
Ükskord tulid kliendid peale ja ütlesid, et kuule, sul on siin pudel, jood sõidu ajal või? Mul oli kokakoola pudel istme vahel, mõtlesin, et sellest räägivad. Ütlesin, et muidugi joon, miks ma siis ei joo. Kliendid olid täitsa karp lahti. Ja seejärel ulatati mulle üle õla Red Labeli pudel, mis oli eelmisel kliendil ilmselt välja pudenenud.

Vahest küsitakse, kust mingeid “asju” osta saab. Palju pole küsitud muidugi. Mina ei tea, kust saab, teenid võib-olla 50 eurot, aga istud pärast kinni, milleks seda vaja? Need, kes ise tarbivad, need sageli müüvad. Ükskord mingid poisid istusid peale. Viskipudel ja Hustleri pudel ka. Sõidutan nad klubisse ja poisid küsivad, et kas võib, me jätame pudelid hoiule, et klubisse sisse ei saa. Ma ütlesin, et davai, helistage pärast, saate kätte. No ja sõidan ringi, aga ei teagi, miks ma selle Hustleri lahti keerasin, kas tahtsin lonksu või lihtsalt tundus kahtlane, sest esmalt nuusutasin, siuke räige keemiahais lõi välja. Ma viskasin kohe aknast välja. Terve pudeli.

D: Tupsu ei tea nendest asjadest midagi ju!

T: Pärast kutid helistavad, et tahaks oma pudeleid kätte saada ja viigu ma neid ära ka. Ma ütlesin, et viskasin pudelid minema, siis oli vaikus ja tšau kohe. (Naeravad mõlemad ohjeldamatult.)

Kallale on ka tuldud. Ükskord üks ülejoonud ahv tuli klubist välja, istus autosse ja siis teatas, et ma olen nii värdjas tüüp, et ta tahaks mulle tappa anda. Jätsin kohe auto seisma, juhuslikult oli nii, et vasakul pool teed oli Kanal 2 krimisaate võttegrupp kaameratega ja paremal pool politsei. Kutt maksis raha ära, ei taiband midagi, ja hakkas kohe kaklema. Ja kaamera ees! Seda sai ikka mitu korda telekast vaadata. Eks ta kohe väänati maha ja pandi putkasse.

Ükskord uusaastaöösel mingid noored kutid tulid peale, hakkasid lihtsalt täiega mõnitama ja mölisema, et sa oled värdjas ja tropp. Ükshaaval läksid maha siis ja viimane vend haukus edasi, et mis, sa tahad raha ka veel, värdjas, ma ei anna sulle. Ja siis mul viskas hinge täis, pikka juttu polnud. Ütlesin, et okei, viisin ta metsa, lõin telefoni puruks ja ütlesin, et oledki kohal ning kütsin minema.