Minu ebakindlus: MINA OLEN KA SIIN!
Minu ebakindluseks on liigne vaikimine ja enda õiguse eest mitte välja astumine. Alati kui on vaja milleski kaasa rääkida või otsustada, ütlen et otsustage ise ära või mul on savi, kuigi mul oleks palju öelda ja tahaksin oma ideeid teistele tutvustada. Ma lihtsalt kardan, et keegi ei mõista minu mõtteid. Miski või hoopis keegi nagu keelaks mul oma arvamust avaldada. Ma tundun paljudele ülbe ja endasse tõmbunud tüdruk, arvatakse, et mulle ei kõlba endast noorematega suhelda aga EI.. ma kardan ja tean ka, et kindlasti keegi ei kuulaks mind ja ei arvaks, et mina võiksin midagi sellist üldse välja mõelda. Vahel kui keegi on mind minu enda kuuldes laimanud või mind taga rääkinud, olen nagu alati... vaikinud. Ma usun, et kui ma isegi hakkas midagi ütlema siis ma jääks seisma nagu soolasammas ja pobiseks midagi omaette. Nädalavahetustel ja vaheaegadel pole ma nii vaikne ja endasse tõmnunud. Olen seltsiv ja lõbus ja kes on minu ümber, need imestavad, et miks ma koolis ja õppeaasta jooksul ei räägi ega midagi ei tee. Käin mitmetes trennides ja ringides, kuid ei väljenda ennast piisavalt, et teised märkaksid ka mind. Vahest mulle tundub, et olen oma iseloomuga maa alla vajunud ja nähtamatuks muutunud. Tundub, et pean endale sildi külge riputama kirjaga "MA OLEN KA SIIN".
