Ärimehest kirjanik Armin Kõomägi eelistab tarbetule ja kallile hoopis odavat ja vajalikku: külm õlu, alati!
Edukas ärimees Armin Kõomägi võitis hiljaaegu oma romaaniga „Lui Vutoon” tänavuse romaanivõistluse, mis tekitab aga arutelu koha, kas „päris” kunsti saab teha üksnes vaesuses ja valus või tõepoolest ka edukas keskkonnas? Väga levinud on kiuslik mõttemall, et ärimees lihtsalt ei saa olla hinnatud kirjanik. Kõomägi paljastab värskes LP's nii mõndagi oma seni raamaturiiulitele jõudmata teosest, mis jõuab poodidesse juulis.
Kirjandusteadlane Rein Veidemann iseloomustas Kõomägi teost Sirbis järgmiselt: „See on nagu road movie, filmilik, teravmeelne ja lõikava, paiguti groteski ulatuva (enese)irooniaga esitatud kirjeldus tänapäeva tarbimisühiskonnast, milles inimene on allutatud asjadele.”
Kõomägi tunnistab, et on Veidemanni kirjeldusega nõus ning on ka ise piisavalt palju tundnud tarbimisühiskonna koormat ja ahvatlusi. "Mul hakkab süda kiiremini taguma, kui poes näiteks lahedaid pükse näen. Ja hiljem, kui neid kodus peegli ees jalga proovin, läheb seesama väike süda sageli pahaks," toob ta ühe leebema näite.
Kallitele, aga tarbetutele asjadele eelistab Kõomägi odavat ja vajalikku. "Näiteks külm õlu! Alati. Õnn võib peituda igal pool. Solgiaugus, rahakotis, pööningul, keldris."