Noore ränduri reisipäevik: Mongoolia ehk tundmatut teed pidi otse tundmatuse sisemusse
1.päev
Lõpuks olid viimased ettevalmistused tehtud. Suutsin oma koti täita kõige vajalikuga. Sellega kaasnes toidumoon ehk siis must leib ja kohustuslik 3 liitrit vett.
Alustasin oma retke Elva linna äärest mööda vähekasutatud kruusateed. Õnneks saatis mind edu ja vähese kõndimise järel jõudsin ma edukalt kolme auto vahendusel piiri äärde. Iga hääletuspäevaga tahtsin läbiva optimaalselt 500 kilomeetrit. Mõtlesin, et kui olen ületanud 500 kilomeetri märgi, sisi võin kas edasi sõita või juba mugavuse järgi magamiskoha otsida. Minu esimese päeva saak oli aga 365 kilomeetrit. Enne pimedat leidsin Pustoska ristmikult endale metsatuka, kuhu kaskede vahele oma telgi püsti panin.
Uus päev, 2.
Ärkasin varakult esimeste päikesekiirtega. Pakkisin oma telgi kokku ja kõndisin tee äärde, kus oma koti maha asetasin ja käe püsti viskasin. Ilm oli päikseline ja lubatud oli 30 kraadi kuuma. Võtsin oma teise päeva eesmärgiks Moskvasse jõuda. Kolmas auto mis mu peale võttis oligi teel otse Moskvasse! Olin ekstaasis ja ülimalt rõõmus, et mul nii edukalt läheb. Autojuht oli üks vanem naisterahvas, kes oma kutsaga kodu poole sõitis. Tegime lõunapausi ja sõime kohalikke pirukaid, naine tundus sõbralik ja tema naeratus oli ilus. Pakkus öömaja ja soovitas hommikul edasi liikuda, aga ma keeldusin, sest lootsin kaugemale jõuda. Naine pani mind linna teises otsas maha ja soovitas paar peatust bussiga sõita, et ma õigesse kohta hääletama jõuaksin. Nii ütlesime hüvasti ja ma jätkasin oma teekonda kaselisel Venemaal. Jõudsin linnast välja ja leidsin sobiva koha hääletamiseks. Polnud just palju mugavaid kohti, kus seda harrastada. Mind võttis peale üks Ukrainast pärit mees, kellega peagi poliitikast vestma hakkasime. Teda huvitas, milline info nende kohta Eestisse jõuab. Pikema vestluse järel otsustas ta mind majutada, sest Moskva oblasti piirkond olevat ohtlik ja narkomaane täis. Nii me siis sõime õhtust, mina sõin tema Ukraina soolapekki ja tema minu musta leiba.
575 kilomeetrit tuli teise päeva saagiks, jõudsin Balashikhasse.
Tundsin ennast hästi.
3.päev
Hommikul viis ukrainlane mind tee äärde ja soovis edu. Kolmas päev kuuma päikest tervitas mind. Käed ja nägu hakkas päikest võtma. Terve päeva hääletasin mööda väikseid linnu ja kõndisin pikki kilomeetreid. Viimase päikesega sain suure hääletuse. Vene noormees oli nõus mind Ufani ära viima. Tutvusin toreda noormehega, kes inglise keelt purssis. Meid peatas isegi politsei, aga peale lühemat vestlust sai asi ära lahendatud. Tegime õhtuse pausi tee peal tanklas. Sõitsime siis tankla taha ja sõime sealt ostetud kartuliputru. Samal ajal jäi meie vaate peale tuttuus valge Audi, kus noormees läbinisti pilves peaga istus, auto uks lahti. Jälgisime seda kõike autost kuni selle momendini, kui noormees võsa poole liikuma hakkas ja seal maha istus. Juht jällegi rääkis, et see on keemiline kanep (Spice), mida tarvitatakse ja selliseid asju juhtub, mille peale andis mulle oma kartulipudru hoida ja lahkus autost valge masina poole kiirustades. Nii ta siis soris masinas ringi ja lahkus joostes, jakk käes. Istus autosse tagasi ja ütles, et saak oli väike. Ainult üks mälupulk ja jakk, mobiili ei leidnudki! Peagi suundusime edasi ja kusagil tee peal pöördusime heinamaa peale, kus veetsime öö.
4. päev
Ikka kuum päike. Ärkasime ja suundusime edasi Ufa poole. Ilmselgelt olime lõpuks juhiga päris lähedaseks saanud ja viskasime kogu tee nalja. Pidevalt naljatades, et inglise keelest pea valutas. Õhtu lõpus Ufani jõudes oli meid kogu reisi jooksul peatanud politsei neli korda, erinevatel põhjustel. Humoorikas. Ütlesin talle hüvasti ja lahkusin hääletuskoha poole liikudes, ületades esimese kiirtee silla. Peale silda üritasin hääletada, aga kahjuks edutult. Peagi tulid kaks kohalikku vene neiut minu poole ja viisid mu endaga kaasa. Rääkisid, et hääletuskoht on veel 1 kilomeeter edasi. Nii võtsin neid kuulda ja liitusin nendega. Kaks vene hääletajat olid terve öö reivinud ja ülimalt purjus. Jõid oma viimast õlletilka ja viskasid näppe, et auto peale saada. pole kunagi nii jubedaid hääletajaid näinud. Viskasid mullaga autosid ja viskasid näppe, suits ees ja saatsid tervet linna khmkhm, teate kuhu. Otsustasin nende hääletamise ära oodata ja siis ise teele asuda.
Hakkas pimedaks minema ja sääsed tulid juba rünnakule. Uurisin juba, kus ma heinamaal oma telgi püsti saan panna. Õnneks olid kaugemal olevad rekkajuhid mind pikemalt jälginud ja kutsusid mind kaasa. Mind oldi nõus Cheljabinski viima.
MINU ESIMENE REKKA!
Enne Cheljabinski pani ta mind maha ja soovitas rekkapeatusest hommikul sõitu küsida. Panin telgi püsti ja jäin magama.
Kaks päeva ja 1700 kilomeetrit.
