Nädal tagasi ehmatas Anne Veesaar (58) kõiki Eesti ühe vaadatuima seriaali „Õnne 13” fänne ütlusega, et tema kehastatav Mare roll on ta tapnud. Nüüd rehmab ta selle peale naerdes käega ja teatab kurjakuulutava muigega, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik. Seriaalitäheks saamine oli täpselt see, millest Anne kunagi unistas. Nüüdseks on ta oma seljataga löönud kinni kahe riigiteatri uksed, et elus ei tekiks mugavustsoon ja oleks aega tegelda ka sellega, mis teeb hingele pai.
Millal te esimest korda aru saite, et olete sellesse rolli nii-öelda lõksu jäänud?
Kui kümme aastat sai tehtud, sain aru, et nüüd on lõks käes. Kui lahkusin Vanalinnastuudiost, siis ühel hetkel hakkasin seda tajuma. Kaua sellest siis on? Mul on ka sassis, kas see on nüüd 22. või 23. hooaeg, ja ammugi ei suuda ma arvet pidada, mitu seeriat ma olen mänginud. Teen võttepäeva ära ja unustan. See on mu töö ja kui saab tehtud, siis lähen järgmise töö juurde. Aga kui seda pidevalt meelde tuletatakse, siis on raske unustada. Kusjuures viimane kord, kui mulle seda meelde tuletati, oli isegi päris lõbus. Meil oli uue lavastuse kontrolletendus ja vaatamas olid ainult sõbrad-tuttavad. Me ei olnud valmis selleks, et publik meid mitu korda aplausiga tagasi kutsub. Arvasime, et kuna on kontroll-
etendus, siis ühe korra viisakalt kummardad ära ja kõnnid minema. Aga ei. Ja siis ma olin kuidagi tohutult kohmetu seal koogutades, aga aplaus ei lõppenud. Pärast Andrus Vaarik ütles mulle, et ma ei oskagi kummardada, sest „Õnne 13-s” ei kummardata. Seda oli öelnud talle ta kõrvalistuja, kui nad olid hakanud naerma, et mida see Anne veiderdab laval. See nali mulle täitsa meeldis.
