Delfi Publik avaldab koostöös kirjastusega esitluse eel kolm peatükki legendaarse laulja biograafiast. Raamatu ilmumine tähistab Georg Otsa 95. sünniaastapäeva ja on ühtlasi osa muusika-aasta sündmustest.

Tragöödia Soome lahel

1941. aasta augustis, harukordselt soojal ja ilusal suvekuul valitsevad Eestis ärevad meeleolud. Mida toob homne päev, ei tea keegi, sest ajad on segased ja rasked. Loodetakse parimat, kuid ollakse valmis halvimaks. Saksa armee läheneb Tallinnale, suure kiiruga mobiliseeritakse eesti noormehi punaväkke ja lõhkemiseni täis haiglatest evakueeritakse haavatuid. Laatsarettideks muudetud reisi- ja kaubalaevad lahkuvad Tallinna sadamast Kroonlinna ja Leningradi. Pardal on haavatud, seal on ka sakslaste eest põgenevaid uusi võimureid ja nende kaasajooksikuid. On muudki rahvast, neid, kes mingil põhjusel soovivad lahkuda enne sakslaste tulekut.

18. augustil väljub sadamast laev Sibir, kus peale haavatute on ka Punaarmee mundris noori eesti mehi, nende hulgas Eesti nüüd juba endise mereväe 21-aastane portupeeaspirant. Randa jäävad nutvad emad, naised ja pruudid ning temast, meie loo kangelasest, 19-aastane abikaasa. Nende kooselu on kestnud pool aastat. Algab reis Neevalinna, saatjaks Saksa lennukite mürin.

Suursaare lähedal saab evakuatsioonikolonni kuuluv Sibir pommitabamuse ja süttib. Laeva keskelt liigub tuli kiiresti ahtri poole. Päästepaadid loovutatakse haavatutele, tekib paanika. Noormees märkab reelingule nõjatuvat poolakat, kelle kaela on läbistanud kuul. Ta loobub oma päästevestist, ulatab selle poolakale, laskub mööda köit alla ja hakkab ujuma eemalt paistva Suursaare majaka poole. Eesti 1939. aasta meister pikamaaujumises usub, et ta jõuab kaldale.

Laine on kõrge ja vesi kaunist suvepäevast hoolimata jäiselt külm. Saapad on noormees jätnud laevalaele, kuid paksust kangast spordipluus imab vett ja muutub peagi tinaraskeks. Majakas ei paista enam: nii kõrged on lained. Kui olukord tundub juba lootusetu, ujub nooruki külje alla palgijupp. Merehädalisel õnnestub palgist kinni haarata, ent üsna pea klammerdub selle külge ka teisi käsi ja noormees laseb palgist lahti. Äkki märkab ta laineil õõtsuvat bensiinivaati, aga varsti on seegi päästepaat kättesaamatus kauguses. Veel kord tuleb appi juhus. Noormees silmab üht palki, mis võiks ta päästa, kuid jõud on raugemas, jalad ja käed kisuvad krampi. Teda valdab hirm. „See on lõpp,” jõuab meeleheitel ujuja mõelda, enne kui vee alla vajub ja mitu sõõmu Soome lahe soolast vett neelab. Ajataju kaob, lootus on kustumas.

Kuid siis tuleb pääsemine – uppujat on märgatud. Traalerilt lastakse alla köis, millest noormees kinni haarab. „Kas nad jõuavad?” välgatab mõte. Madrused jõuavad. Nad tõmbavad uppuja pardale ja nagu asjaosaline meenutab, turgutavad teda ühe korraliku kärakaga.

Kuivale tiritud noor mees on Estonia esitenori Karl Otsa poeg Georg, tulevane kuulus laulja ja lavalegend. Aastaid hiljem Eesti Raadiole antud intervjuus ei maini ta oma tagasihoidlikkuses ei päästevesti ega palgijupi loovutamist, samal ajal kui sündmus ise on eredalt meeles.

Mäletan seda hirmutunnet, kui tajusin, et võin ära uppuda. Nüüd, hiljem, tundub kõik nii kummaline, nagu olnuks see unes. Kõige eredamalt on meelde jäänud ilus suvepäev, selle soojus ja otsekui kontrastina vee ebatavaline külmus. Ujusin laevast kaugemale, ja kui pöördusin tagasi vaatama, nägin kohutavat pilti: kõikjal oli uppuvaid inimesi, meie peade kohal aga mürisesid Saksa lennukid, suur laev põles, leegid lõid kõrgele, aga veel kõrgemale kerkis paks must suitsupilv. Päikest ei suutnud see siiski varjata, kuldsed kiired peegeldusid vees, mis oli rohe-roheline. Siis tuli mulle olukorda arvestades täiesti sobimatu mõte: küll siit saaks ilusa merepildi maalida …

… ja veel mäletan väikest kajutit, kus oli põlvist saadik vett. Selles ujusid taburet ja kellegi kitarr. Lõdisesin natuke aega kajutis, ronisin siis üles tekile, lamasin seal ja vahtisin taevast. Ehmatasin, et miks on jälle nii palju rakette. Alles veidi hiljem taipasin, et need olid tähed, mis kõikusid samas rütmis laevaga. Mitte ainult laotus, vaid kogu maailm õõtsus ja kõikus, selles mõttes oli see väga sümboolne …

Samasugusesse evakuatsioonikolonni satub mõni päev hiljem noor, 20-aastane naine. Ka tema laev saab tabamuse, ka tema jääb lainete meelevalda ja ka tema päästetakse. Nagu hiljem selgub, on saatusel laevahuku üle elanud kahe noore inimesega omad plaanid. Traagilistel augustipäevadel Soome lahel elu eest võideldes ei tea kumbki teisest veel midagi.

*

Järgmine peatükk ilmub juba homme, esmaspäeva hommikul!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena