Arhiiviandmed kinnitavad: Eesti parima õlle saab just Sakust*

Eesti vanima järjepidevalt tegutseva pruulikoja Saku Õlletehase 195. sünnipäeva puhuks koostasid ajaloolane Küllo Arjakas ja humorist Mart Juur mahuka ja rohke pildimaterjaliga juubeliraamatu, mis võtab kokku Saku Õlletehase ligi kahe sajandi pikkuse ajaloo esmamainimisest 1820. aastal kuni tänase päevani.

“Sakul on tänaseks selja taga ligi kakssada aastat pruulimiskogemust ja põnevaid juhtumisi, mis jutustavad loo mõisa õlleköögi kujunemisest tänapäevaseks ja uuendusmeelseks joogitööstuseks,” lausus Saku Õlletehase juhatuse esimees Margus Kastein. “Tänavu 19. oktoobril tähistame Saku õlletehase esmamainimise 195. sünnipäeva ning sel puhul palusime ajaloolasel Küllo Arjakal võtta “Saku lugu” arhiivimaterjalide ja ka endiste ning praeguste töötajate mälestuste põhjal kokku.”

Neljapäeval esitletud ligi 320-leheküljelisesse raamatusse “Saku Õlletehas 195. Eesti õllekultuuri edendamine 1820-2015” on koondatud õllepruulimise ajalugu Sakus viies alamjaotuses — tsaari-Venemaa aeg ning I maailmasõda; iseseisva Eesti ajajärk kuni esimese nõukogude okupatsioonini; II maailmasõda; Nõukogude Eesti ajajärk; ning taasiseseisvunud Eesti aastatel.

Küllo Arjaka kogutud ning rohke pildimaterjaliga ülevaadet Saku Õlletehase ajaloost täiendavad humorist Mart Juure lühikesed vahepalad sellest, milline oleks Saku ajalugu võinud olla juhul, kui ürikud teist keelt ei räägiks. Avaldame siinkohal lühendatult nägemuse sellest, mismoodi Saku, Saue, Rahula ja Jälgimäe mõisnik Karl Friedrich von Rehbinder — kelle auks on täna pruulitud Eesti üks populaarsemaid õllesid Karl Friedrich — jõudis õlle pruulimiseni Sakus.

Sakste umbusk Eesti õlle suhtes
1819. aasta viimase päeva hilisel õhtutunnil oli Ravila mõisa häärberi kaminasaali kogunenud valitud seltskond. Kohal viibisid Keila-Joa mõisahärra krahv Jakob Georg von Berg, Triigi mõisnik Hermann von Brevern, krahv Matthias Staël von Holstein Anijalt ja Saku mõisahärra krahv Karl Friedrich von Rehbinder. Majaperemees Karl von Manteuffel oli üle Eestimaa kubermangu tuntud kui helde kostitaja, tema ülemkokk Siim pärines küll maarahva hulgast, kuid oli söögivalmistamise peent kunsti õppinud Leipzigi parimate gastronoomide käe all. Pärast rikkalikku pidusööki eksles härraste vestlus sinna-tänna nagu voolusängi otsiv ojakene.
“Oli see tänavune aasta alles hirmus!” õhkas von Holstein piipu popsides. “Tundub, et keisril on pärisorjuse kaotamisega tõsi taga. Kas pealinnas ei leidu ühtegi tublit sakslast, kes valitsejale aru pähe paneks? Suvel juba mõned talumatsid käisid minu juures vabalepingut nõudmas. Ma ajasin neile koerad kallale, aga pange tähele, ega see asi niimoodi jää.”

“Üldse on eestlased viimasel ajal kuidagi tüütult toimekaks muutunud,” jätkas von Holstein. “Kuulsin, et Revalis on ette kantud maakeelne teatritükk. See on ennekuulmatu, saksa teatris mängitakse eestlaste janti!”

Von Brevern noogutas.
“Jah, ma tean. “Häbbi sellel, kes petta tahhab” on tüki nimi. Noor Steinsberg kirjutas ja lavastas. Minu meelest päris andekas poiss, mis sest, et matsisoost. Minu onu käis etendust vaatamas ja kiitis väga. Nagu te teate, vaevab vanahärra Augustit krooniline unetus, aga teatris olevat ta uinunud enne, kui eesriie tõusta jõudis ning maganud sügavalt kuni lõpuni.”
“Ilm oli tänavu hea ja saak oli rikkalik,” rõõmustas von Berg. “Sissetulekud on soliidsed, nii et võib rahuliku südamega uusi võlgu võtta.”

Kas Eestis õlut saab?

“Kellele tohib veel veini pakkuda?” küsis von Manteuffel. “Kellele riislingit, kellele mooselit, kellele reinveini?”
Võeti riislingit, võeti mooselit ja võeti reinveini. Ainult von Rehbinder küsis õlut.
“Õlut kahjuks ei ole,” vabandas von Manteuffel. “See tähendab, kohapeal pruulitud õllesarnast laket muidugi leiaks, aga seda ei sobi ometi inimestele pakkuda.”

Ainult Saksamaal osatakse teha õlut, mis õlu ka on, ütles von Berg. Eestis ei saagi korralikku õlut teha, sest Eestimaa vesi on neetult halb, lisas von Holstein. Ainult viina osatakse siinkandis põletada, kinnitas von Brevern. Von Rehbinder küsis selle jutu peale klaasikese vett.

Veinist ülesköetud saksu tabas hõllandus. Nad hakkasid fantaseerima ja kukkusid unistama.

“Oleks tore leiutada tõld, mille paneb liikuma mitte hobune, vaid eriline võimas jõuallikas, mis justkui iseenesest tõlla rattaid hästi kiiresti ringi ajab. Tõlla rattad võiksid olla kastetud vedela kautšuki sisse, kuhu hiljem puhutakse lohvi kaudu õhku, et sõit auklikul teel oleks pehmem ega lõhuks õrna tagumikukonti. Eriti tore oleks, kui tõlla sisemuses leiduks teatav aparaat, mis suudab kaugete vahemaade tagant vastu võtta erilisi õhuvõnkeid, mida raadiolaineteks ehk Deutsche Welleks hüütakse, misläbi tõlla sisemuses kaigub taevalik muusika ning kõnelevad inglihääled!” rääkis von Brevern.

Von Holsteinil tekkis mõte leiutada tillukene aparaat, mis mahub püksitaskusse ning võimaldab tal öelda teistele baltisakslastele, viibigu need siis Antarktikas või keisri õukonnas: “Tšau, mis teed?”, “Kus sa oled?”, “Kas sa rääkida saad?” ja “Helista mulle tagasi, mul pole kaardi peal raha!”. Kui von Holstein mainis, et tema kirjeldatud seadeldis võimaldab härradel daamidega igal kellaajal diskreetselt ühendust võtta, tekkis teistel, iseäranis von Bergil asja vastu elav huvi. Daamidega kontakteerumisest kõneldi kaua aega suure vaimustusega.

Unistus saab teoks
“Aga millest sina unistad, armas von Rehbinder?” märkas von Manteuffel lõpuks küsida. Von Rehbinder, kes oli kõik see aeg veeklaasi kohal tuiutanud, ärkas justkui nõidusunest.
“Minu arust pole kohalikul joogiveel häda midagi. Iseäranis maitsev on Saku mõisa vesi. Küsimus on eelkõige linnaste kvaliteedis ja õlle valmistamise tehnoloogias ning selles, kui kaua lastakse õllel laagerduda. Mina usun, et hea tahtmise korral võib üks tubli mees Eestimaal valmistada õlut, mis õlu ka on!”

Selle peale kukkusid teised kätega vehkima ja hüüdsid, et von Rehbinder on suurim fantasöör, keda Läänemere kubermangudes iial nähtud.

Nagu tänaseks on selgunud, oli õigus just von Rehbinderil, kuid omal kombel muidugi ka ka teistel fantasööridel.

Seda, millisena näevad Saku õlletehase sündi, kasvu ja Eesti õllekultuuri arendamist arhiiviandmed, saab lähemalt lugeda juubeliraamatust. Delfi lugejatele avanevad valitud palad Eesti õllekultuuri rajaja ja hoidja möödanikust ja tänapäevast järgneva nelja nädala jooksul.
Samuti saab raamatututvustust kuulata Kuku raadio sellenädalasest saatest Nädala Raamat (eetris argipäeviti kell 10:30 ja 18:30 ning kokkuvõtva saatena laupäeval kell 19 ja pühapäeva hommikul kell 7).

Raamat “Saku Õlletehas 195. Eesti õllekultuuri edendamine 1820-2015” on 318-leheküljeline kõvade kaantega teos. Raamatu väljaandja on Saku Õlletehase AS, kirjastaja on Menu Kirjastus.

* Pealkiri on laenatud mõisnike koosviibimiselt, mis avaneb lugejatele Mart Juure arhiivitöö tulemusena.