Sünged bassiliinid, tossust ja strobost läbiimbunud küte: Sinilinnus annab kontserdi USA postpungi artist The Soft Moon
24. septembril annab Sinilinnus kontserdi üks omanäolisemaid Ameerika päritolu post-punk artiste The Soft Moon, kes on uue albumi "Deeper" euroopatuuril. Külalisesinejana astub lavale Forgotten Sunrise.
"Deeper" on projekti The Soft Moon eestvedaja Luis Vasquezi kolmas stuudioalbum, mis eristub varasematest oma toore aususe ja avameelsusega, tõmmates kuulaja artisti gootiliku post-pungi helikeele kaudu väljenduvatesse eneseotsingutesse. Soojendusbändina astub lavale industriaal eksperimentaalne koosseis Forgotten Sunrise.
Luis Vasquez alustas The Soft Moon projektiga 2009. aastal, kavatsedes mitte kunagi oma loomingut kuulajateni viia. Koduseinte vahel lõi Vasquez tollal ja siiamaani muusikat eelkõige iseendale, sest see võimaldas ennekõike ennast realiseerida. Tänu paratamatule kuulajate tähelepanule avaldas The Soft Moon 2010. aastal oma esimese LP. Deeper album sündis ajal, mil The Soft Moon lavanime taga seisev Luis Vasquez elas võõras keskkonnas eraldatuses, mis võimaldas avastada oma sügavamat sisemaailma. Albumi repertuaari iseloomustavad sünged bassiliinid, järjekindlad ja mehaanilised löögid, õõvastavalt ebatavalised kitarriliinid ja justkui leinavad süntesaatorimeloodiad.
The Soft Moon esineb Tallinnas kolmeliikmelises koosseisus, kuhu kuulub Luis Vasquez, Luigi Pianezzola (bass) ja Matteo Vallicelli (trummid). Nende austaja Anders Melts, kes on soojendusbändi Forgotten Sunrise üks eestvedajatest, kirjeldab bändi esinemist järgnevalt: „Vasquez suudab ühendada ühelt poolt bassise post-pungi ja undava shoegaze'i vaibi, littides otsa tooremat industriaali ja teps Depeche Mode’imat sündipoppi. Tüübil on terve laivi aja käed-jalad erinevatel instrumentidel tööd täis ja ega teda toetav taustabändki just papist poistest koosne. Korralik tossust ja strobost läbiimbunud küte. Lisaväärtust lisab ka asjaolu, et ta seda ise nii puusalt teeb, ei punnita, ega ürita midagi tabada.“
Forgotten Sunrise seekordne esinemine on tume ja surisevalt elektro-orgaaniline. Anders Melts kirjeldab eesseisvat etteaset kui hüpnootilise, hinge lõikava ja samal ajal tantsitava helipaletina. Ühtlasi kombineeritakse seekord muusikasse eestikeelsed värsid ja näidatakse muusikasse sulanduvaid visuaale.
