Põhjuse juured, miks Võrno piima suu sissegi võtta ei taha, ulatuvad juba kaugesse aega, mil ta kord linnanoorukina maale läks ning suure töötegemise peale koos sõbraga nälga hakkas tundma. Et maal olid kindlad söögiajad ja niisama näksimist vahepeal ei toimunud, siis otsustati salaja sahvrisse hiilida ja enne söömaaega veidi singi ja leivaga keha kinnitada. Kõrvale rüübati piima, mis purgiga sahvrisse on pandud. Mõne tunni pärast, kui söögiaeg kätte jõudis, said noormehed teada, mida nad tegelikult kurgust ahnelt alla kallutasid. Nimelt olla pereemal piimamannerg ümber läinud ning et mitte piima päris raisku lasta, oli ta selle lapiga põrandalt kokku korjanud ning lapi purki tühjaks väänanud - pärast saab vasikale sisse joota!

Kaltsupiima joomise tunne on Võrnol tänaseni selgelt meeles ning piimaisu pole tal pärast seda kunagi eriti olnud.