"Minust oleks ilmselt saanud popmuusik, kui ma poleks muusikakooli pooleli jätnud," arvas ta. "Aga teismeliseiga on see, mis paljud asjad pea peale keerab ja räpini jõudmine on seotud vanuse ja eaga ja mulle tegelikult siiamaani meeldib jõuline ja agressiivne muusikastiil. Mulle on alati olnud hingelähedane rütm ja räpis on seda palju," analüüsis muusik ning lisas juurde, et paraku kirjanduse tunnid ja kirjutamine ei meeldinud talle koolis karvavõrdki ning häid hindeid talle ei pandud.

Oma karjääri alguses kirjutas Priit äärmiselt roppe ja obstsöönseid tekste ning tunnistab nüüd ise, et teadis väga hästi, et läheb ühe piiri ning hakkas alles hiljem mõtlema, et muudmoodi saab ka asju öelda. "See mõte tekkis jah hiljem, et võib-olla selle loo puhul võtaks iisimalt ja vot seda tahaks, et raadiod ka mängiks... Ropendamine kui selline ei ole eesmärk omaette, see oli tähtsamal kohal esimeste albumite puhul. Siis tahtsin kuulajaid šokeerida ja see ilmselt ka õnnestus. Ma pean end korralikuks vaoshoitud inimeseks. Tunnustus ja auhinnad on pannud mõtlema ja sõnu valima. Olen palju kohanud ka seda, et minu sõnavõttudest ja esinemistest oodatakse järsemat ja robustsemat teksti."