Mart Kalvet: keelata ja karistada tuleks joobeseisundis teenistusseilmumist, mitte minevikus manustamise fakti
Septembri lõpus Võrru Taara linnakusse saabunud kutsealusetele läbi viidud keelatud ainete pistelise kontrolli käigus kontrolliti 424 teenistusse saabunud kutsealuse hulgast 200 kutsealust ja leiti 76 narkootiliste ainete tarvitamise tunnustega noormeest, mis on viimase 15 aasta jooksul tehtud kontrollide kõige suurem arv. Uurisime MTÜ Ravikanep juhatuse liikmelt ja uimastipoliitikavaatlejalt Mart Kalvetilt, mis võiks olla selle probleemi põhjuseks.
Millest võib selline olukord tuleneda, kas keelupoliitikast või hoopis kanepit soosivast suhtumisest?
Raske öelda, kogemus instantsidega puudub, olen sunnitud spekuleerima.
Mõned uriinitestid annavad kõige ootamatumatel põhjustel valepositiivseid (või valenegatiivseid) tulemusi, mistõttu ei saa eeldada, et kõik positiivse testiga nekrutid olid tegelikult midagi keelatut tarvitanud.
Vahetult enne väeteenistusse astumist tarvitatakse keelatud aineid aga ilmselt samal põhjusel, miks tarvitatakse lubatud aineid — püssi alla minek on murranguline samm noore mehe elus ja meie kultuuriruumis on kombeks elulisi murdepunkte pidutsemisega tähistada. Alkoholi mõjul võib väheneda inhibitsioon ja suureneda riskialtidus, mistõttu võidakse varmamalt uusi asju proovida. Teadlikkus kanepi suhteliselt väiksemast kahjulikkusest võrreldes alkoholiga ja selle neuroprotektiivsest toimest, mis alkoholi kahjulikke mõjusid kompenseerida võib, võis ajendada osa teenistusseastujaid eelistama kanepit muudele mõnuainetele.
Nekrutite narkotestimise mõte jääb mulle suuresti arusaamatuks. Meditsiinilist tähelepanu tuleks pöörata neile, kellel on silmnähtavalt sooritust mõjutavad jääk- või võõrutusnähud. Narkotestimise üks võimalikke soovimatuid tagajärgi võib olla see, et hakatakse taimse kanepi asemel rohkem tarvitama psühhoaktiivseid aineid, mida ei narkokoerad ega ka olemasolevad testid ei tuvasta, nt sünteetilisi kannabinoide. Need on paraku reeglina ohtlikumad kui taimne kanep.
Asjaolu, et arvestatav osa väeteenistuse-ealistest noorukitest kasutab rohkem või vähem regulaarselt kanepit, ei tohiks kaitseväele üllatus olla. Keelata ja karistada tuleks joobeseisundis teenistusseilmumist, mitte minevikus manustamise fakti — säilivad ju mittepsühhoaktiivsed ainevahetuslikud märgised kanepi kasutamisest organismis nädalaid või isegi kuid pärast tarvitamist ja mõjude möödumist.
Kas vastab tõele, et riikides, kus kanep on legaalne, tarbivad noored uimasteid vähem?
Seda väidet on raske kommenteerida, sest riike, kus rekreatiivkanep tõepoolest oleks föderaalsel tasemel legaalne ja soovijaile kättesaadav, pole seni olemas, kuni Uruguay süsteem käima läheb. Euroopas riikide statistikaid omavahel või Liidu keskmistega võrreldes saame näidata, et Hollandis (kus kanep on "peaaegu legaalne") või Portugalis (kus on dekriminaliseeritud kanepi kasvatamine ja 30 grammi omamine) on alaealiste hulgas tarvitajaid vähem kui EL-is keskmiselt, kuid kõik sellised võrdlused on meelevaldsed ega arvesta mingeid olulisi üksikasju. Laiem pilt on, et see, kui palju ja milliseid uimasteid kui suur osa elanikkonnast tarvitab, sõltub suhteliselt vähe sellest, kui agressiivselt riigis uimastiseaduseid jõustatakse või kui liberaalsed need seadused on. Rohkem määravad tarbimiskäitumist hetkemood ja kultuurikontekst — kunagi oli inhalant-vasodilaator amüülnitrit ("poppers") noorte seas pop ja pool aastat haisesid kõik klubid selle järele, nüüd on klubitajatel muud keemilised hobid, ehkki poppers on ikka internetis ja sekspoes legaalselt müügil.
Leidub riike, kus on range uimastipoliitika ja suhteliselt vähe tarvitajaid (nt Rootsi), või leebe uimastipoliitika ja palju tarvitajaid (nt Tšehhi), ja vastupidi. Samuti on keeruline mõõta seda, kui palju sellest tarvitamisest on tegelikult probleemne.
Veelgi laiemas pildis tuleks keelustamispoliitikast loobuda, kuna see ei tööta, ei ole kunagi töötanud ega saagi töötada mujal kui kõige julmemas düstoopilises jälgimisühiskonnas. Praegu pole uimastitest ega nendega kaasnevatest probleemidest vabad isegi riigid, kus narkorikkumisi nuheldakse hukkamisega.
