TUTVU FILMIDEGA: PÖFF avalikustas linateosed, mis hakkavad võistlema Tridensi debüütfilmide programmis

19. Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF) avalikustas sel aastal esmakordselt aset leidva Tridensi Debüütfilmide võistlusprogrammi.

Eesmärgiga leida ja toetada talendikaid uusi autoreid, on PÖFFi programmimeeskond välja valinud 14 debüütfilmi üle maailma, millest kõik on maailma- ja rahvusvahelised esilinastused. Lisaks esitleb festival kahte filmi väljaspool võistlust.

Festivali direktori Tiina Loki sõnul on festival otsinud selle programmi puhul tugeva autoripositsiooni ja -visiooniga tärkavaid kunstnikke, kes suudavad kõnetada laiu publikuid universaalselt mõistetavate sõnumitega. "Me oleme saadud tulemuse üle äärmiselt uhked, sest suutsime saadud filmide kogum on nii kultuuriliselt kui sisuliselt äärmiselt mitmekesine, ühendades filmitegijaid, kes on sõna otses mõttes maailma kõikidest otstest pärit. Pidime kurvastusega mõned väga tugevad filmid välja jätta,” sõnas ta.

Uue muudatusena lähevad selle võistlusprogrammi piletid müügile enne teise programme, 16. oktoobril.

Võistlusprogrammi filme läbivad ühendavad temaatilised niidid, millest üheks on näiteks füüsiline liikumine, millega kaasnevad paratamatud vaimsed kõrvalnähud. Paraguay-Argentiina ühisproduktsioonis “Guarani” on tunda ühe iidse hääbuva etnilise rühma mõrkjat järelkuma. Režissöör Luis Zorraquini filmi peategelane, traditsioonilist guaraani keelt kõnelev vanaisa vaatab vastumeelselt pealt, kuidas tema järglased traditsioonilisest elustiilist ja keelest kiirest kaugenevad. Tunnetades ühe oma lapselapse nukrat üksildustunnet, asub ta temaga teekonnale läbi maalilise Paraguay ja Argentiina, selleks, et viia tüdruk tema ema juurde Buenos Airesesse.

Teekond, nii füüsilises, veel enam aga moraalses mõttes, on oluline motiiv ka vene filmis “Leid”, mille režissööriks on auhinnatud vene teledokumentalist ja teatrilavastaja Viktor Dement. Elus karastunud ning hinges kalestunud kalastusinspektor, kes on ühe ootamatu intsidendi järel sunnitud koju naasmiseks ette võtma pika matka läbi Siberi metsade. Ootamatult komistab ta aga avastuse otsa, mis seab ta uuele, moraalsest õigusmõistmisest ja süüdlaste leidmise vajadusest kannustatud otsingule.

Tuntud eesti dokumentaalfilmi lavastaja Urmas E. Liivi debüütfilm “Must alpinist” kasutab autobiograafilisi sündmusi režissööri elust jutustamaks seiklusliku noortedraama, millest ei ei puudu ka müstilised õuduselemendid. Geogloogiatudengite korraldatud Siberi matk veab viltu grupis tekkinud armukolmnurga tõttu ning pärast ühe matkalise kadumist leiavad noored end väljapääsmatust olukorrast, kus nad peavad rinda pistma nii kohalike inimeste ebausu kui ka nõukogude miilitsa bürokraatiaga.

Columbia režissööri Martin Mejia Rugeles'i film “Sünnitus” on vaikne süvauurimus sellest, millist rolli mängib inimeste loomuse ja saatuse määramisel nende elukeskkond. Tegu on äärmise pieteedi ja ilutundega 16mm-sele filmile üles võetud minimalistliku looga, mis jälgib ühe naise rasedust ja elu Columbia metsakülas, jälgides dokumentaalse pilguga külaelanike argiseid tegevusi ning vaevumärgatavaid arenguid, mis oma essentsiaalsuses lihtsuse vaataja sammhaaval oma lummusesse haaravad.

Omamoodi sarnane on filmitegijate huvi inimeste lugude põimumise ja elukeskkonnaga suhestumise vastu Austraalia komöödias “Pandimaja”. Režissöör Paul Irelandi filmi tegevus leiab aset suurlinnas Melbourne’is, rahvaste ja rasside sulatusahjus, mille elanikud otsivad ühel või teisel moel lähedust ja armastust. Pandimaja ümber koonduvate karakterite väikesed, nii koomiliste kui traagiliste seikadega melodraamad moodustavad tervikuna omamoodi veidra linnasümfoonia.

Inimese ja koha suhete muutumine on keskseks probleemiks aga Iraani filmis “Kaks”, mille režissöör Soheila Golestani mängis peaosa eelmise aasta PÖFFil mitu auhinda võitnud filmis “Täna”. Tema film, suurepärane näide iraani kino moderniseerunud filmikeelest, uurib ühe koristajanaise ja Saksamaale pere rajanud iraanlase raskendatud suhtlust. Kidakeelne ja tõrges mees, kes on kaotanud igasuguse suhte oma endise kodu ja maaga, on naasnud vaid selleks, et see maja maha müüa. Tema kohmakas ja hoolimatu suhtumine korteris leiduva vana kraami suhtes ning üleolevus traditsioonilisust esindava naise suhtes muudab ta omamoodi sümboolseks koha, aja ja rahvuskultuurita globaalkultuuri esindajaks.

Nagu “Pandimajaski” on linn, seda puhku Tel Aviv, üks peategelasi USA draamas “Eksinud valgesse linna”, mis räägib loo eneotsingutest kultuuriliselt ja poliitiliselt keerulises keskkonnas. Režissööriduo Tanner King Barklow ja Gil Kofmani filmi keskmes on kahe ameerika tudengi, luuletaja Eva ja eksperimentaalfilmikunstniku Kyle’i karidel suhe üksteise ja külastatava linnaga, mille kultuuriliselt õitseva fassaadi all ähvardab igilõõmav Palestiina ja Iisraeli konflikt iga hetk vägivaldselt keema lahvatada.

Saksa-Mongoolia lavastaja Uisenma Borchu esitab meile aga ülimalt intrigeeriva situatsiooni filmis ”Ära vaata mind selliselt”, kus noor mongoolia päritoluga Hedi võrgutab nii üksikemast Iva kui ka tema distantseerunud isa ning tagatipuks näib flirtivat mõttega võõrandada emast ka tema väike poeg. Režissöör paneb end ülimalt paljastavasse olukorda, mängides filmis peaosalist Hedit ning provotseerides vaatajat küsimustega soorollidest, võimust, seksuaalsusest ja identiteedist. Lisadimensiooni loob filmile veenev reaalsuse ja alateadvuse piiride õõnestamine.

Karidel suhted iseloomustavad ka Indiast pärit Sudhansu Saria lavastatud filmi “Arrrrmastus”. Arvestades päritolu maa kultuuri ning filmitraditsiooni tundub see küllaltki erakordse saavutusena, et ta on suutnud nii avatult ning peenetundeliselt esitada kolme geist hindu mehe keerulise suhtekolmnurga. Filmi keskmes on USA-s elava ärihai Jai ja boheemlasest muusiku Sahili automatk India maapiirkonda, mille käigus nad avastavad, et erinevates ajatsoonides elamine võib suhetele mõjuda sama laastavalt kui seda on reegliteta püsisuhted.

Muutuvate isiksuste ja hääbuvate suhete kurbmagus tõdemine on keskseks teemaks ka filmis “Road-Movie”, kus noor ambitsioonikas reklaamitootja läheb automatkale oma lapsepõlve sõbranna ja salaarmastusega ning tunnetab, kui kaugele tema pragmatism teda tüdruku vaimsest vabameelsusest ja boheemlaslikust ellusuhtumisest viinud on. Noor Tšehhi lavastaja Martin Jelinek demonstreerib road movie žanris nauditavat talenti, suutes kordagi õpetlikuks muutumata luua peategelaste teekonna ümber ülimalt intiimse ja sooja atmosfääri.

Kombineerides filmis “Jääda ellu” edukalt nii draamat kui komöödiat, esitab norra lavastaja Charlotte Blom loo valulisest lahkuminekust ja selle mõjust kahe lapsega perele. Agnes Kittelsen (“Kon-Tiki”) särab oma rollis Mariannena, kes on sunnitud kohanema tühimikuga, mille tekitab tema abikaasa otsus alustada uut suhet oma töökaaslasega. Vürtsi ja segadust lisab avastus tema vanemate mitte just kõige tavapärasematest suhtemustritest abieluvälise kolmanda osapoolega, millesse kõik peale tema optimistliku iseenesest-mõistetavusega suhtuvad.

Hispaaniast pärit teoses “Tuba kostiga” peab noor üksikemast Rocia (Berlinale EFP auhinna võitja Natalia de Molina) vaevarikast võitlust selle nimel, et temal ja ta pojal oleks olemas põhiline eluks vajalik ehk toit laual, katus pea kohal ning mingigi lootus helgemale tulevikule. Režissöör Juan Miguel del Castillo film on valus olukorrakirjeldus mitmeid Euroopa riike juba aastaid vaevavast stagnatsioonist, milles põhilisteks kannatajateks on noored, kes neid ümbritseva heaoluga teravalt kontrastsetes oludes iseseisvat elu üritavad alustada.

Prantsuse-Columbia ühisproduktsiooni “Anna” nimikarakter on impulsiivne ja seikluslik, ent paraku ka emotsionaalselt ebastabiilne. Anna emaarmastus oma väikese poja vastu on vaieldamatult siiras, meetodid temaga koosolemiseks muutuvad aga pidevalt üha vastutustundetumaks. Kui poja isa ähvardab naiselt pärast järjekordset intsidenti vanemaõiguse ära võtta, põgeneb too koos poja ja poiss-sõbraga kodumaale Columbiasse, et seal rannarestoran avada ja uut elu alustada. Režissöör Jacques Toulemonde Vidal esitab meile emotsionaalselt kaasahaarava ja vaheldusrikka karakteruuringu naisest, kelle püüdlused, vaimne seisund ja reaalsus käivad kokku täpselt sellise nihkega, et iga tema järgmine hea kavatsus külvab järjest suuremat kaost.

Pika ja eduka karjääriga iisraeli monteerija ja õppejõu Tova Ascheri esikteos “Teise nimega Nadia” on meisterlikult jutustatud lugu palestiinlannast Nadiast, kelle värske abielu kohaliku aktivistiga katkeb ootamatult ning sunnib naise alustama uut elu Iisraelis, nimeks Maya Goldwasser. 20 aastat hiljem tungib minevik ootamatult tema ellu ja ähvardab põhjustada kaose tema uues iisraeli perekonnas.
Ascheri film on suurepärane näide kaudsest vaikivast kriitikast, mis, olles küll suunatud Iisraeli poliitilise ja ideoloogilise status quo pihta, teeb seda läbi universaalsete ja rahvusüleste väärtuste rõhutamise.

Lõuna-korealase Lee Najeongi lavastatud ajalooline draama “Lumine tee” kasutab loojutustamisel ülimalt oskuslikult metafoori mineviku kummitustest. Peategelane on vanem naisterahvas Jong-bun, kelle minevikutraumaks on Teise maailmasõja ajal Jaapani sõdurite seksorjaks olemine - traagiline saatus, mida jagasid tuhanded koreatarid. Naise kokkupuude probleemse naabritüdrukuga käivitab traumaatilised mälestused ning paneb naise esmakordselt rääkima sündmustest, millest vaikis pikalt nii ta ise kui ka ametlik ajalugu.

Prantsuse filmis “Ainult meie kolm” jutustab lavastaja-peaosatäitja Kheiron ülimalt liigutava ning vaimuka loo iraani perekonnast, kes migreeruvad parema elu otsingutel Prantsusmaale.
Ajal, mil immigratsiooni nähakse Euroopas valdavalt vaid statistilise probleemina ning migreerujaid anonüümse massina, mõjub värsekendavalt film, mis annab inimestele, kes oma elu Euroopasse tulemisega parandada üritavad, nimed, näod ja isiklikud lood.