INTERVJUU: Uue Bondi-filmi antikangelane Christoph Waltz: ka kurikael ei saa maha jääda, kui James Bond aja ja kommetega kaasas käib
Christoph Waltzi suhe James Bondiga ulatub kaugele tema lapsepõlve. 58aastane Oscari-võitja kasvas üles Austrias ja ta mäletab, kuidas ta agent 007-t ekraanil vaatas. Sarnaselt paljudele tema põlvkonna lastele kingiti talle isegi Aston Martin DB5 mudelauto, väidetavalt maailma kõige kuulsama auto miniatuurne koopia. Sellelt ei puudunud isegi spetsiaalsed vidinad nagu tilluke katapultiste.
“Ma tahtsin seda, sest see oli James Bond,” alustab ta, meenutades lapsepõlve mänguasja. “Mul ei olnud toona mingit täit ettekujutust sellest, kes James Bond on. Natuke ma muidugi teadsin, aga see ongi üks põnev James Bondi tahk - kuidas see muutub kultuurikoe osaks. Esimene Bond tuli 1962. aastal ja ma olin kuueaastane. Ma olin sellest teadlik. Ma ei saanud seda vaatama minna, aga kümme aastat hiljem juba sain. Ja ma läksingi seda vaatama.”
Waltzi jaoks oli Bond Roger Moore, kes kehastas rolli alates 1973. aasta filmist “007: Ela ja lase teistel surra” kuni 1985. aasta filmini “007: Surma palge ees”, ning Waltz märgib, et praegused filmid Daniel Craigiga on hoopis teistsugused.
“Mulle meeldib see, et Daniel Craigi Bond on hillitsetum,” ütleb ta. “Ta on natuke vaevatud, et mitte öelda painatud. Juba “Skyfallis” võis näha, et teda painab tema minevik ja see, mis sundis teda muutuma selleks, kes ta on.”
“Ta annab endale aru, et ta on palgamõrvar,” lisab ta. “Ma ei ole enne kuulnud, et Bondi oleks palgamõrvariks nimetatud. Ta oli alati spioon. Enne käis kõik tüdrukute ja kollaste bikiinide ümber! Minule uus Bond meeldib.”
Waltz liitub filmisarjaga “SPECTRE’i” kurikaela Oberhauserina, kellel on saladuslik minevik. Viinis sündinud näitleja on enda sõnul loomult skeptik, kuid tundis vajadust liituda uusima Bondi-filmiga pärast pikki läbirääkimisi Barbara Broccoli ja Michael G. Wilsoniga, kes on kaua hallanud Bondi filmisaagat, mis sündis 1962. aastal, kui Cubby Broccoli tootis filmi “007: Dr. No”.
“Ma olen väga skeptiline inimene, aga ma olin Michaeli ja Barbaraga mõne aasta, vahest viie-kuue aasta eest kohtunud, ning me hoidsime ühendust ja see asi lihtsalt tekkis,” selgitab ta.
Waltzile avaldas muljet, kuidas produtsendid soovisid jääda ustavaks filmifrantsiisi vaimule ja keeldusid toomast oma põhimõtteid ohvriks rahalisele edule. “Bond on üks väheseid asju, kus tahetakse, et kõigepealt oleks vaim ja kõik muu tuleb selle järel,” märgib ta. “Filmid on kallid, nii et need peavad raha sisse tooma, aga produtsentide jaoks on kõige tähtsam vaim.”
James Bondi sarja vaimu juures on võtmetähtsusega see, kuidas filmid kujutavad aega, milles need tehtud on, ja “SPECTRE” ei ole selles osas erand. Ja samamoodi, nagu on arenenud nimitegelane, on arenenud ka kurikaelad.
“Miks peaks see niinimetatud kurikael maha jääma, kui kangelane aja ja kommetega kaasas käib?” küsib Waltz. “Milleks peaks kurikaela kuuekümnendatesse jätma? See ei oleks loogiline. Ka kurikael peab olukorra kõrgusel olema. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel oli selleks külm sõda: tuumaoht oli igal pool, nii et toona tahtsid kurikaelad maailma hävitada või alistada tuumapommiga.
Kuid tänapäeval see nii ei ole, Oberhauser tegutseb teisiti. Tänapäeval on selleks arvutid, tänapäeval on selleks üksikisiku läbipaistvus, tänapäeval on selleks ühiskondlike sündmustega manipuleerimine ja tänapäeval on selleks järelevalve.”
See, kas Oberhauser end kurikaelaks peab, on lahtine. Filmides tuleb sageli ette, et niinimetatud kurikael ei näe ennast negatiivses valguses. Waltz naeratab selle mõtte peale. “Teil on õigus,” ütleb ta. “See on üks arvamus. Arvamust ei saa mängida.”
Waltz on aastate jooksul mänginud paljusid tegelasi - tema karjäär ulatub 1970. aastate keskpaika - kuigi rahvusvahelise tuntuse saavutas ta 2009. aastal, kui ta mängis natsiohvitseri Hans Landat Quentin Tarantino filmis “Vääritud tõprad” (roll, mille eest ta võitis parima meeskõrvalosatäitja Oscari). Ükskõik, mida Oberhaus ise endast mõtleb, võib see “SPECTRE’i” tegelane sama nurjatuks meheks kujuneda.
Oberhauser ilmub “SPECTRE’is” esmakordselt koosolekul, mis toimub paleetaolises ruumis, kuhu 007 vargsi on läinud. Filmi režissöör Sam Mendes, kes naaseb pärast “Skyfalli” edu tegema teist filmi, otsustab tegelaskuju välja tuua nii, et ta on varjus, suurendades Oberhauseri salapära ja ohtlikkust.
Aastate jooksul on Bondi-filmid näidanud paljusid kurikaelte koosolekuid ja filmitegijad tahavad kanda hoolt, et “SPECTRE’is” oleks stseen, mis on sama elav ja meeldejääv kui need, mida on varem nähtud. Tõepoolest, Waltzile avaldas suurt muljet see, kui mastaapselt ja elegantselt tema tegelast tutvustati.
“Dekoratsioonide inspiratsiooniks oli üks Napoli palazzo ja nad ehitasid selle uhke koja [James Bondi koju] Pinewoodi stuudiosse,” ütleb ta. “Neil oli selline tohutu ruum ja nad pidid selle huvitavate inimestega täitma.”
“Ja see ongi näiteks Bondi juures suurepärane,” jätkab ta. “Kõik kasutavad seda kultuuri. Kõik üritavad selle vajadustele vastata.”
Waltzi tegelaskuju ilmub filmi käigus mitmes tegevuspaigas, kaasa arvatud unustamatutes stseenides, mis filmiti Maroko kõrbes. “See on raske, sest on väga palav,” ütleb ta Põhja-Aafrika stseenide kohta. “Ma olin seal võtetel ainult pool päeva, nii et minul oli kerge. Ma ei saa öelda, et kuumus mulle liiga suureks koormaks oli. Minu jaoks oli soe, aga see oli kerge.”
Ent Daniel Craigi, näitleja Léa Seydoux’ ja filmitegijate jaoks ei olnud kõrbestseenid kaugeltki kerged. Võttemeeskond pidi tulema toime lämmatava kuumusega, kus õhutemperatuur tõusis sageli 50 kraadini Celsiuse järgi, ning võitlema ka ägedate liivatormidega.
“Nad olid seal mitu päeva ja seal oli liivatorm, mis tähendas, et tehnikat tuli igal õhtul puhastada, tundide viisi, sest mitte ainult suured liivaterad ei tekita probleeme,” ütleb Waltz. “Asi on tolmus, mis objektiivi sisse läheb.”
“Nad pidid objektiivid lahti võtma ja neid iga päev mitu tundi puhastama. Siis pidid nad terve päeva neljakümnekraadises kuumuses seisma. Neil oli palju raskem kui minul!”
••••••••••••••••••
INTERVJUU CHRISTOPH WALTZIGA
Kuidas Te mäletate James Bondi Austrias üles kasvamisest?
Kui ma kasvasin, olid need filmid väga populaarsed. Need olid suursündmused, mida kõik ootasid, üpriski nagu praegu. Mul oli isegi väike mänguauto, katapultistega Aston Martin DB5!
Kas see kingiti Teile sellepärast, et Te olite Bondi fänn, või lihtsalt sellepärast, et see oli äge mänguasi?
Noh, see oli olemas. Teate küll, kuidas need asjad esile kerkivad. Need kerkivad esile siis, kui neid kultuurile sisse söödetakse. Ma tahtsin seda. Ma tahtsin seda, sest see oli James Bond. Mul ei olnud toona mingit täit ettekujutust sellest, kes James Bond on. Natuke ma muidugi teadsin, aga see ongi üks põnev James Bondi tahk - kuidas see muutub kultuurikoe osaks. Esimene Bond tuli 1962. aastal ja ma olin kuueaastane. Ma olin sellest teadlik. Ma ei saanud seda vaatama minna, aga kümme aastat hiljem juba sain. Ja ma läksingi seda vaatama. Sellest ajast peale hoidsin end teatud mõttes kursis, vaatasin tagantjärele ära need, mida ma kinos ei näinud. Hiljem oli see kergem, sest ma olin 16aastane, kui videomakk leiutati.
Teie nooruses oli kinos Bondiks Roger Moore…
Jah. Minu esimestel kokkupuudetel Bondiga oli põhiline Bond Roger Moore.
Praegune Bond on hoopis teistsugune mees, kas Te ei leia?
Mulle meeldib see, et Daniel Craigi Bond on hillitsetum. Ta on natuke vaevatud, et mitte öelda painatud. Juba “Skyfallis” võis näha, et teda painab tema minevik ja see, mis sundis teda muutuma selleks, kes ta on. Ta annab endale aru, et ta on palgamõrvar. Ma ei ole enne kuulnud, et Bondi oleks palgamõrvariks nimetatud. Ta oli alati spioon. Enne käis kõik tüdrukute ja kollaste bikiinide ümber! Minule uus Bond meeldib.
Nii et see on Teie jaoks ideaalne aeg sarjas osalemiseks, kui nii kangelase kui ka kurikaela tegelaskujud on sügavamad...
Asjad muutusid ja Danieli puhul oli see muidugi teadlik valik. Tuleb välja, et seda alget nad taga ajasidki ja see on huvitav evolutsioon. Mind huvitab, kuidas asjad tulevikus edasi arenevad. Ma ei tea, mitu filmi Daniel veel teeb, kuid on selge, et igavesti ta neid ei tee ning lõpuks tuleb keegi teine tema asemele. Loodetavasti juhtub see kauges tulevikus, aga siis saab sellest midagi hoopis muud. Siis on huvitav näha, kuidas see muutub.
Filmides juhtub sageli, et niinimetatud kurikael ei pea ennast tingimata kurikaelaks…
Teil on õigus. See on üks arvamus. Arvamust ei saa mängida.
Kuidas see siis James Bondi filmis välja näeb, kui selle põhjal, mida me Oberhauserist teame, on ta kindlasti teadlik, et ta teeb räpaseid tegusid?
Jah. Noh, ma küsin jälle, miks peaks see niinimetatud kurikael maha jääma, kui kangelane aja ja kommetega kaasas käib? Milleks peaks kurikaela kuuekümnendatesse jätma? See ei oleks loogiline. Ka kurikael peab olukorra kõrgusel olema. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel oli selleks külm sõda: tuumaoht oli igal pool, nii et toona tahtsid kurikaelad maailma hävitada või alistada tuumapommiga. Kuid tänapäeval see nii ei ole, Oberhauser tegutseb teisiti. Tänapäeval on selleks arvutid, tänapäeval on selleks üksikisiku läbipaistvus, tänapäeval on selleks ühiskondlike sündmustega manipuleerimine ja tänapäeval on selleks järelevalve. Selles loos on endiselt riiklik aspekt sees. See on veel külma sõja jäänuk. Riik ise sõltub kultuurilisest perspektiivist. Meie Mandri-Euroopas riikide pärast nii väga ei muretse.
Kas James Bondi filmiga ühinemine oli kerge otsus?
Ma olen väga skeptiline inimene, aga ma olin Michaeli ja Barbaraga mõne aasta, vahest viie-kuue aasta eest kohtunud, ning me hoidsime ühendust ja see asi pigem tekkis kui otsustati.
Nii et vestlused Teie liitumise üle algasid juba mõnda aega tagasi?
Alguses ei olnud see konkreetne. See oli väga üldsõnaline ja aja jooksul seda natuke täpsustati - peamiselt kogu selle asja vaimu, mis on erakordne asi, see vaim. Selle määrab tegelikult Broccolite perekond. Bond on üks väheseid asju, kus tahetakse, et kõigepealt oleks vaim ja kõik muu tuleb selle järel. Muidugi on filmid kallid, nii et need peavad raha sisse tooma, aga produtsentide jaoks on kõige tähtsam vaim.
Nad ei lähe vastuollu oma ideaalidega…
Seda tunnet ei ole kunagi. Nad ei tee kunagi mingeid asju ainult sellepärast, et turu-uuringud on seda või teist tõestanud. Ei, see on Bond. Nad teavad Bondist rohkem kui keegi teine. Broccolite perekond elas selle läbi. Nad sündisid selle sisse. Nad on teine põlvkond ja kolmas on juba tulemas.
Mida Te võite öelda SPECTRE’i koosoleku kohta, mida me treileris näeme? Need koosolekud on omandanud märgilise tähenduse, nii et teil oli vaja midagi värsket ja särtsakat...
See on erakordne. Dekoratsioonide inspiratsiooniks oli üks Napoli palazzo ja nad ehitasid selle uhke koja Pinewoodi stuudiosse. Neil oli selline tohutu ruum ja nad pidid selle huvitavate inimestega täitma. Kui sul juba inimesed seal on, siis peab nende sealolek põhjendatud olema ja nad peavad teadma, mida nad tegema peavad. Ja see ongi näiteks Bondi juures suurepärane. Kõik kasutavad seda kultuuri. Kõik üritavad selle vajadustele vastata ja kõigil on konkreetne ettekujutus, vähemalt üldjoontes. Ja see on imeline, sest kõigil on tunne, et nad saavad anda õige panuse. Muidugi see konkreetne ettekujutus õnneks erineb vastavalt inimesele, sest see teebki asja huvitavaks. Aga sellises ruumis, eriti kuna see on ehitatud stuudiosse, valitseb päris huvitav energia, huvitav vaib. Igaühel on üpris kindel eesmärk, millega nad tulevad, ja mõnes mõttes tõestab see, et Bond on meie kultuuri osaks tehtud.
Milline kogemus oli Teie jaoks Marokos filmimine?
See on raske, sest on väga palav. Mina olin seal võtetel ainult pool päeva, nii et minul oli kerge. Ma ei saa öelda, et kuumus mulle liiga suureks koormaks oli. Minu jaoks oli soe, aga see oli kerge. Nemad olid seal mitu päeva ja seal oli liivatorm, mis tähendas, et tehnikat tuli igal õhtul puhastada, tundide viisi, sest mitte ainult suured liivaterad ei tekita probleeme. Asi on tolmus, mis objektiivi sisse läheb. Nad pidid objektiivid lahti võtma ja neid iga päev mitu tundi puhastama. Siis pidid nad terve päeva neljakümnekraadises kuumuses seisma. Neil oli palju raskem kui minul!
