Richard Järvi meenutab oma isa raudreeglit: ta ütles alati, et tee elus ükskõik mida, aga tee seda hästi ja korralikult!

Richard Erik Järvi säravate silmade ja kelmika naeratusega Raivo Järvi poeg, kes saab pooleteise nädala pärast 26-aastaseks. Viiekuusest alates on teda kasvatanud ainult isa. Raivo Järvi oli oma eluajal särav näide musterüksikisast, keda ikka isadepäeva puhul eeskujuks seati. Seda, et tegemist oligi maailma kõige parema isaga, räägib oma elu esimeses intervjuus ka tema poeg Eesti Päevalehele.

Raivo Järvi hakkas peret looma üsna hilja, 35-aastaselt, ja sai kohe üksikisaks. "Sellest tean vähe, miks või kuidas mind emalt n-ö ära võeti. Isa on rääkinud, et ta oli minu pärast mures ja tegutses instinktiivselt. Ta sai teada, et pärast abielulahutust ei ole minuga ema juures kõik korras, et mind on hooletusse jäetud, ja tuli mulle kohe järele. Temas lõi välja kaitsev ürgisa. Nüüd on mul äärmiselt hea meel, et ta seda tegi ja et asjad läksid just nii. Ei, ma ei süüdista kedagi. Oma ema ma ei tea. Ta on minu jaoks inimene, keda ma ei tunne. Suhtun temasse täiesti neutraalselt. Isa ei rääkinud temast kunagi negatiivselt, mainis vaid, et mõnikord inimeste vahel asjad ei toimi," meenutab Richard.

Noormehe sõnul suutis Raivo väga hästi täita nii ema kui ka isa rolli ning tal ei olnud kordagi tunnet, et keegi oleks tema elus puudu - Raivo tegi oma pojale alati sooja sööki, pesi riideid ja aitas koolitöid teha. "Tagantjärele üllatun isegi, kuidas tal kõik nii hästi välja tuli. Enda arust olen hästi kasvatatud. Mu elus ei olnud tühja kohta. See on jällegi näide sellest, kui erakordne isa ta oli."

"Olen mõelnud, äkki teen tagantjärele enda jaoks asju ilusamaks, aga ei – olime isaga parimad sõbrad, ta oli mu suur eeskuju. Ja on praegu mu kaitseingel."

Richardi jaoks oli isa tema parim sõber ja suur eeskuju, kes pakkus talle toetavat õlga, mõistvat suhtumist ning kuldaväärt nõuandeid: "Isa ütles alati: tee elus ükskõik mida, aga tee seda hästi ja korralikult. See oli tema raudreegel. Alati austa endast vanemaid ja ole naiste vastu lugupidav."

Vajadusel oli Raivo ka range ja järjekindel kuid Richard ülteb, et tema kurja hääle tegemine ei olnud kunagi kärkiv ega lajatav. "Ta ütles mulle asju rahulikult ja konkreetselt ning see mõjus palju tugevamalt. Meie vahel oli hästi suur mõistmine ja kaasatundmine. Pigem tekitas see minus süümepiinu, kui midagi oli valesti. Tahtsin pingutada, et isale mitte meelehärmi valmistada. Et ta võiks minuga rahul olla."