Päev sai alguse juba varakult, mil paljudest Eesti nurkadest startisid bussid ja rongid täis ärevil noori pealinna poole. Enne kontserdimajja asumist toimus suurejooneline rongkäik Balti Jaamast läbi vanalinna Nordea poole. Kontserdimaja ukse peal võttis noori vastu Taavi Peterson kauni lauluhäälega ning Haribo karu soojade kallistustega.

Aeg oli koguneda saali. Showle pani alguse Free Flow Studio salapärase tantsuga, mis publiku ärevusega kaasa elama kutsus. Esimeseks külaliseks oli Ewert Sundja, kes on bändi Ewert & the Two Dragons eeslaulja. Draakonite edu on kasvanud kui lumepall, alustades väikestest kohvikutest ja klubidest ning nüüd on nad jõudnud juba kõikide südametesse. Nad pole populaarsed mitte ainult Eestis, vaid ka üle piiri.
Ewert rääkis, kuidas ta algselt soovis tegeleda hoopis kunstiga, kuid siiski muusika ole pugenud tema südamesse ja laiutas seal korralikult. Ewerti stardipakuks lauljakarjääriks oli saade „Kaks takti ette“ 2003. aastal. Ewert oli kodus seda saadet vaadanud ja mõelnud, et ta suudaks teha palju paremini kui need kujud telekas. Nii ta läkski saatesse ja võitis selle.
Jutuks tuli ka Eesti koolisüsteem, kas see on eneseotsingutele avatud? Ewert tunnistas, et tema koolis käimist ei nautinud. Raske oli leida motivatsiooni midagi korda saata. Kuid nüüd siiski on see probleem aktuaalne ja õpilasi üritatakse üha rohkem motiveerida ja kaasata õppetööle.
Tööst rääkides, ei oska muusik oma töötunde määrata: justkui töötaks kogu aeg. Igalt poolt saab ammutada inspiratsiooni, vaadates filmi või jalutades tänaval. Kui siis idee peaks tulema, peab selle ka kohe üles lindistama. See on üks väga suur pluss tänapäeva nutividinate juures.

Teaduslikkudele teemadele üle minnes, tuli ja rääkis noortele Jaan Aru ajust. Sellest samast asjast, mis välimuselt meenutab lillkapsast, kuid tegelikult on üks keeruline masinavärk meie peas.
Jaan õppis Saksamaal doktorantuuris, mil oma doktoritöö raames uuris ta teadvust ja teadvusega seotud ajuprotsesse. Nüüd on Jaan naasnud kodumaale. Programmijuht Toomas Laigu küsis selle peale: „Kas Eestis on targemad ajud, mida uurida?“ ja vastus oli jaatav. Nii on, sest eestlased pingutavad oma ajusid rohkem, soovides saada ohtralt teadmisi.
Jaani jutus tuli kõige muu kõrval välja ka see, kuidas ta on tegelenud räpiga. Publiku suurel soovil esitas Jaan vinged värsiread ning sai publikult palava aplausi. Selle peale viskas Jaan nalja, et ka tema peaks pürgima superstaariks.
Tõsise jutu juurde tagasi minnes, rääkis Jaan kui oluline on inimeste jaoks uni- puhkus ajule. Eriti hea oleks, kui päevaplaani mahuks ära ka väike lõunauinak. Ka nutiseadmetega piiname oma aju. Nutividinad on kui heroiin ja tekitavad sõltuvust. Neis liigselt olemine kahjustab meie mõtlemisvõimet, eelkõige selle kiirust. Seega ongi neid õigem nimetada nutihävitusseadmeteks.
Kuid oligi käes aeg just räägitut seedida ja ajule puhkust anda. Lavale tulid tantsijad lustaka tantsuga vangla elust.

Sama teemaga jätkas ka järgmine esineja Sergei Drõgin, kes on olnud huvijuht noortevanglas. Hetkel on ta õppejõud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ning selle kõrvalt ka langevarjuhüpete instruktor.
Alates teisest klassist elab Sergei Viljandis, enne seda elas ta nii Hiina riigipiiril kui ka Saksamaal. Esimesed sõnad siia jõudes olid olnud: „Siin ei ole mitte midagi.“
Kõik, mida inimene soovib, tuleb ära proovida ja oma kartustest peab olema üle. Kui inimene tunneb, et tal on midagi öelda, siis ta peakski seda tegema. „Kas mina hirmuga või hirm minuga?“ küsis Sergei noortelt ja jättis nad selle üle mõtlema. Sergei ei taha elada hirmuga ja seda ei peaks tegema ka keegi teine.

Teine plokk sai uhke alguse, kui lavale sammusid vehklejad ning pidasid maha tõelise duelli. Vehklemisest täpsemalt räägib Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali saavutanud Erika Kirpu. Ta on sündinud Moskvas, kuid kolis Eestisse koos oma vanematega. Erika päevaplaanid on täis pikki trenne ning nende vahel püüab ta võimalikult palju magada ja energiat koguda. Erika ellu kuulub ka reisimine, mida on tal tänu vehklemisele ikka ette tulnud parasjagu.
Tegelikult on Erika õppinud hoopis juurat, kuid seegipoolest tegeleb ta tipptasemel vehklemisega. Mitmeid kordi on tulnud teha väikeseid ohverdusi, näiteks ei saa alati sõpradega välja minna ja tuleb oma vabaaeg hoopis trennis veeta. Hiljem pjedestaali peal seistes, taustal Eesti hümn, on see kõik unustatud ja südames tänulikkus.

Järgmiseks esinejaks oli kauaoodatud Mart Müürisepp, kes kutsuti lavale kuuma aplausiga. Mart alustas oma etteaste uhke lauluga, millega ta suutis täita terve lava kasutades vaid oma häält. Seejärel jutustas Mart ilmekalt oma jõudmisest siia, kus ta parasjagu on.
Mart oli mänginud lausa kümme aastat jalgpalli, kuid nägi, et sellega ta ikka kuhugi ei jõua. Seega otsustas ta kandideerida filmi „Vaša“, kus valiti ta kuuesaja poisi seast peaosaliseks. Sealt saigi alguse Mardi näitlejakarjäär.
Nuku- ja Noorsooteatris töötades puges Marsi südamesse armastus nukkude vastu ja kerkis suurem soov nendega tegeleda. Seega oli ta ka sel päeval kaasa võtnud oma semu nimega Mart Müürisepa Ego. Nukk oli väga vallatu ja terve saal kihises naerust. Mart esitas koos oma Egoga laulu „Jeesus Presley“ Genka ja Paul Oja repertuaarist. Rahvas lausa hullus ning ei tahtnud Marti lavalt minema lubada, kutsudes teda meeletu aplausiga aina tagasi.

Kuid siiski päevakava tuli järgida ja juba olidki laval tantsijad lummava kavaga. Järgmistena astusid lavale Vahur ja Liina Kersna. Ka nemad alustasid oma etteastet uhkelt ja pilkupüüdvalt- armastust täis suudlusega. Tegu oli siiski eksperimendiga. Samal ajal, kui abielu paar lava ees suudles, jooksis üle lava kuus tüdrukud, kuid kui paljud saalis viibijatest seda tähele panid? Tulemust tõestas, et inimesed näevad reaalsust oma moodi. Alo Mattiisen on öelnud: „Kõik inimesed on erinevalt kokku pandud.“
Programmijuht Toomas esitas Vahurile ja Liina kindlasti kõiki huvitava küsimuse: „Kuidas te kohtusite?“ ja vastuse esitas Liina küsimusele imeilusalt: „Vastus on lihtne. Ma olin meie esmakohtumisel täiesti mina-ise, isegi meiki ei kandnud.“ Sealt see kõik alguse sai, 16 aastat kestnud ning kindlasti veel palju aastaid kestev kooselu.

Kolmanda ja seega ka viimase ploki alustas kohe asja juurde minnes Marina Kaljurand. Ta rääkis kui palju me saaksime kõik koos ära teha. „Kui mitte mina, siis kes? Kui mitte täna, siis millal?“ on öelnud Emma Watson oma kõnes. Need sõnad pani Marina kõigile noortele südamele.
Heategevus ei tähenda alati rahahunnikuid ja reisimist välismaale. Marina näiteks võttis koos oma tütre Kaisaga varjupaigast koera- ka see on heategevus. Seejuures tasuks meelde jätta, et kui su laps on juba kolm korda koerte varjupaigas koeri jalutamas käinud, siis tuleb ta selle koeraga ükspäev ka koju.
Kaisa kutsuti samuti lavale ning ta rääkis oma kogemustest olla diplomaadi laps. Ameerikas elamisest on tal meeles enim halloween, kus lapsele anti kommi lihtsalt küsimise peale. Soomes õppis Kaisa koos teiste diplomaatide lastega üle maailma, mis oli samuti põnev kogemus. Kolmas suurem välismaal olek oli jällegi Ameerika. Nimelt Georg Washingtoni Ülikool, kus ta õppis kriminaalpsühholoogiat. Kuid kõige parem on ikkagi siin Eestis.
Programmijuht Toomas võttis kokku oma julguse ja küsis Marina käest, kas tema sooviks olla kunagi Eesti president. Selle peale ütles Marina, et kui keegi teeks talle ettepaneku kandideerida, siis ta kindlasti mõtleks selle peale.
Oma etteaste lõpetab Marina Kaljurand järgmiselt: „Minge õppima ja tulge Välisministeeriumisse tööle!“
Kätte oligi jõudnud kaua oodatud Heade Eeskuju nominentidega tutvumine. Kokku esitati 42 tublit kandidaati, kes on tegelenud heategevusega, korraldanud suuremaid ja väiksemaid üritusi ning üldse aidanud korda saata väga palju. Nominente valiti välja neliteist: Kätlin Ilves, Laura Jõe, Triin Jaansalu, Renar Kihho, Renee Köök, Katri Kõva, Agnes Nugis, Annika Paalberg, Egely Pruuli, Kuldar Saaremäe, Hannamari Soidla, Annabel Talts, Elise Tiidussalu, Nele-Liis Väise.

Noored kutsuti lavale ning neid tänati lillede ja kingikottidega. Kõik kuusteist noort saadetakse Rootsi kruiisile, kus nad saavad tutvuda teiste nominentidega ja veeta väljateenitud puhkus.
Pidulikult kutsuti lavale Hea Eeskuju 2015 laureaadid Merili Ginter ja Triin Karis. Neiud on positiivseid ning pungil häid ideid ja mõtteid. Nende viimaseks suuremaks ettevõtmiseks on diabeeti põdevatele noortele suunatud heategevusprojekt „Väike panus, suur mõju“, mille raames nad heegeldavad võtmehoidjaid, eelkõige öökulle.
Tüdrukuid üllatas superstaar Jüri Pootsman hingematvalt kauni lauluga. Riigikogu esindaja Jüri Ratas andis Merilile ja Triinule üle trofeed ja stipendiumi. Neiud toimetati lavapoiste poolt oma kohale tagasi võrdväärselt suurtele kuulsustele.
Konverentsi osa jätkus vendade Priit ja Peeter Rebasega. Vennad meenutasid, kuidas kontserdisaal, kus hetkel asuti, üldse valmis. Kõik Peetri ja Priidu ideed on tulnud mõeldes, mis on puudu? Loodus tühja kohta ei salli ning nemad on need augud täitnud. Nii ongi valminud näiteks Nordea Kontserdimaja ja klubi Hollywood.
Ettevõte saab alguse ideest, mida tuleb hakata ka ellu viima. Midagi tehes tuleb kindlasti ette vigu, aga neid saab alati parandada. Lihtsalt tuleb võtta kokku julgus ja lasta stardipauk! Iga ettevõtja saab olla väärtuslik, kui ta loob hea tunde ka teistele, mitte ainult endale.
Seejärel rõõmustas noori külalisesineja Liisi Koikson. Liisi leiab, et ka väiksemagi heateo eest tuleb inimest tänada. See oligi parim sissejuhatus Laheda Koolipäeva 2015 korraldusmeeskonna lavale kutsumiseks Liisi laulu ja suure aplausi saatel.
Sellega saigi noortekonverents läbi ja juba tõttasidki kõik bussidele ja rongidele. Pika päeva jooksul pisteti noorte teadmistepagasisse kulbiga tarkusteri ja positiivset energiat, mida noored läksid koju oma sõpradega jagama. Selleks aastaks on nüüd kõik, aga järgmine aasta saavad noored jälle Lahedal Koolipäeval kokku!

Vaata fotosid siit!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid