Lili Milani töövari sai hea ülevaate sellest, milline näeb välja teadlase argipäev
Aasta alguses pälvis ta presidendilt noore teadlase preemia ja tema töö Geenivaramus on äärmiselt oluline ning seetõttu otsustasingi tema töövarjuks kandideerida. Selleks pidin kirjutama lühikese küsimustiku ja vastama pikemalt, miks tema töövarjuks soovin ja millega tegelen vabal ajal. Neile, kellel plaanis tulevikus kandideerida, soovitan kindlasti kirjutada seda teksti südamega, tuues välja esmapilgul tähtusetuna paistvaid fakte või seikasid, mis juhtunud on, sest just erilised lood ja tähelepanekud eristavad kandideerijaid hallist massist ja võivad fortuna teie poole pöörata. Kindlasti tasub kirjutada põhjalikult ja palju teksti, sest see näitab pühendumist ja sügavat soovi. Imekombel õnnestuski mul komisjoni veenda, et mina olen parim kandidaat ning tuli ootama jääda töövarjupäeva.
Geenivaramu asub Tartus ja sinna on kogutud 52 000 geenidoonori andmeid, mis tähendab, et biopangas on 5% Eesti rahvastiku geeniinfo. Maailmas on see väga erakordne, sest vaid vähestel riikidel on kogutud nii palju andmeid. Sellel päeval oli Geenivaramus veel 5 töövarju ning kõik koos alustasime oma päeva majatuuriga. Meid viidi biopanka, kus veeldatud lämmastikus hoitakse geenidoonorite DNA-d, valgete vererakkude fraktsioone ja vereplasmat. Seejärel käisime genotüüpimise ja sekveneerimise tuumiklaboris, kus kuulasime, kuidas käib RNA ja DNA analüüsimine. Peale seda oli aeg minna oma juhendaja juurde.
Liliga kohtusin tema kontoris, ta rääkis lühidalt oma tööst ja igapäevasatest tegevustest. Igal neljapäeval toimub Geenivaramus koosolek, kus kolm teadlast räägivad oma uurimustest, mõnest huvitavast teadusartiklist või konverentsist, kus nad osalenud on. Samal päeval oli Lili Milani kord rääkida oma reisist Ameerikasse ja sealsest konverentsist. Samal ajal, kui Lili valmistus ettekandeks, rääkisin mina vanemteaduriga erinevatest katsetest, mida ta oli hiirtega läbi viinud, et uurida soolestiku bakterite ja rasvumise vahelisi seoseid. Päeva viimases osas oligi aeg suurel koosolekul osaleda. Nagu enne mainitud, tegid kolm teadlast ettekandeid erinevatel teemadel ja seejärel toimus ühine arutelu, küsimustele vastamine.
Päeva kokkuvõtteks võiks öelda, et atmosfäär Geenivaramus oli äärmiselt sõbralik ja innustav, sealsete inimeste silmadest oli näha kirge, millega nad oma igapäevast tööd tegid. Liliga kohtumine oli äärmiselt inspireeriv ja julgustas oma unistuste poole püüdlema. Sellest päevast võtan endaga kaasa mõtte, et tarkus on kõige tugevam jõud siin maailmas ja tänu õppimisele ja enesetäiendamisele on võimalik jõuda kaugele, muuta meie oma riiki ja ka maailma paremaks. Siia sobib mõttetera, mida rohkem kui sada aastat tagasi ütles Jakob Hurt: “Kui me ei saa suureks arvult, saagem suureks vaimult” Tänapäeva noored peaksid rohkem uskuma iseendasse ja enda võimetesse, sest vaid nii on võimalik asju muuta. Geenivaramus töötavad tavalised inimesed, kuid tänu neile võib meil üks päev olla võimalus minna apteeki ja osta sealt ravim, mis vastab meie genotüübile ja on just meile sobiv. Tänu neile võime tulevikus juba varakult hoiatada inimesi, kellel on geneetilised soodumused haigestuda mõnda haigusesse, et nad saaksid oma käitumisharjumusi vajadusel muuta ja hoiduda riskifaktoritest näiteks suitsetamisest.
Töövarjupäev andis hea ülevaate sellest, milline näeb välja teadlase argipäev. Veel ei oska ma öelda, kas ka minu tulevik viib justnimelt geenitehnoloogia juurde, kuid loodetavasti teaduse tegemise juurde kindlasti.
