Tere hommikust, kell saab 5 minuti pärast 7 ja Terevisioon alustab ehk minu päev ERR-is

On neljapäev, 19.november kell 4.00 hommikul. Väljas on alles pime ja bussid veel ei käi. Sätin ennast valmis ning võtan takso. Sõites tikub uni silma, kuna seljataga on üürike aeg und. ETV maja ees peatub takso 5.29. Majja sisenen täpselt kokkulepitud kellajal ning üle aatriumi kõlab Urmas Vaino tervitus: "Ideaalne ajastus, tere hommikust!"

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu siis minuvanune abiturient tõuseb tavaliselt viimasel minutil ning jõuab esimesse tundi klassikalise hilinemisega. Sel päeval olid asjalood hoopis teised. Jõudes üles terevisiooni kontorisse avastasin ennast hommikul kell 5.45 ajalehte lugemast!
ETV's on see täiesti tavaline, ajapikku tulid ka ülejäänud kolleegid kohale ning saate ettevalmisutus oli kiire, konkreetne ja korralik.

Minu üllatuseks on kogu hommikuterevisiooni stuudioks pisike toake. Ühte nurka on pressitud köök ning teises otsas loetakse uudiseid. Minu suureks sooviks oli lisaks uudistele ka ilmateadet kõrvalt näha. Kui telekas sujub ühe pildi vahetamine ideaalselt siis tegelikult asub terevisiooni ilmateate ''veel ujuv vannipart'' hoopis kaheksa korrust kõrgemal ning sinna minekuks varusime vähemalt 5 minutit.
Samuti õnnestus mul ära näha millise ilmatusuure monitorirea taga lugupeetud režissöör istus ning milline näeb kogu maja välja. Isiklikult pean kõige liigutavamaks traditsiooniks võttemeeskonna hommikusööki. Iga hommik peale saadet saab kogu meeskond kohvikus kokku, kus äsja eetrisse läinud saadet kommenteeritakse. Sellessamas kohvikus sain ka eesti televaatajate seas kuulsa saatejuhi küsimuse omanikuks: "Kas ma olen härra Vaino tütar?" Kuid mina etendasin sellel hetkel vaid varju.
Päev Eesti Televisioonis oli muljetavaldav. Kui Töövarjupäeva Kroon selle infoga välja tuli teadsin kohe, et soovin varjuks kandideerida. Kuna televisioon ja filmimaastik on mul sügaval südames siis sain otsuse silmapilkselt tehtud.