Noored mustast august välja
Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu järgi oli 2014. aastal kogenud viimase kuu jooksul peaaegu talumatut stressi 2% noortest ning tavapärasest suuremat stressi 15% noortest 16−24-aastaste vanuserühmas. Depressiivseid episoode oli esinenud ligikaudu igal kolmandal 11−15-aastasel koolinoorel. Depressioon on haigus, millest õigeaegse ja kohase sekkumise korral paraneb suurem osa inimestest. Samas võivad märkamata ning tegelemata jäänud haiguse tagajärjed olla drastilised: depressiooni seostatakse keskmisest oluliselt kõrgema suitsiidiriskiga. Enesetapud on aga Eestis üks juhtivaid noorte surmade põhjusi ja seda eriti poiste puhul.
Teismelised ongi enamasti halvas tujus ja käituvad imelikult?
Murdeiga on aeg, kus inimene alles õpib oma piire tundma ning proovib aru saada, kes ta siis õieti on, valmistades nõnda ette samme täiskasvanueluks. See on reeglina keeruline ning paljunõudev protsess, üks kriisiperiood elus.
Kuna teismeliste depressioon näeb välja täiskasvanute omast veidi erinev, kulub selle haiguse äratundmiseks sageli rohkelt väärtuslikku aega. Vahel võib olla seda raske eristada murdeeale omastest muutustest ning oma rolli mängib ka tõsiasi, et depressiooni kohta levib rohkesti eksitavaid müüte. Oluline on teada, et iga inimene on oma vaimse tervise seisundis pisut isemoodi, mistõttu ei pruugi kõik märgid õpikujuhtudega kattuda. Sageli on lisaks depressiooni sümptomitele noort häirimas näiteks ärevuse sümptomaatika, unehäired või lisanduvad tunnustena mõne aine või arvuti liigkasutamine.
Siiski on võimalik depressiooni märke tähele panna. Oluline on märgata erinevaid kehalisi kaebusi, nagu näiteks sagedane pea- või kõhuvalu, samuti meeleolu, mis ei pruugi olla kurb või tuim, vaid pigem ärrituv ja vihane. Tihti sagenevad tülid nii vanemate kui sõpradega. Märgata tuleks muutuseid noore söögiisus, unerütmis ja seda, et võib-olla poeb ta senisest sagedamini peitu arvutiekraani taha. Õpitulemuste langus, trenni või hobide unarusse jätmine – need on olulised märgid, et noore vaimsele tervisele tuleks tähelepanu pöörata. Vestlustest saadud info põhjal tasub mõelda abi otsimisele, kui noore jutust kostuvad läbi süü- või väärtusetusetunne ning kindlasti siis, kui noor väljendab enesetapumõtteid. Depressioonis noored võivad ennast proovida „ravidaˮ ka alkoholi, kanepi või teiste narkootikumidega.
Kui esineb üks eelpool mainitud tunnustest mõne päeva või nädala jooksul, siis ei ole veel muretsemiseks põhjust. Kui aga tunnuseid esineb kuu jooksul korraga mitu, tuleks kindlasti midagi ette võtta.
Depressiooni puhul on oluline geneetiline taust, kuid veelgi olulisemat rolli mängib keskkond – nii elusündmuste kui -keskkonna näol. Kuigi head peresuhted ja majanduslik kindlustatus võivad depressiooni eest kaitsta, ei aita need selle tekkimist siiski täielikult välistada. Depressiooni võivad haigestuda nii noored kui vanad, nii mehed kui naised, nii rikkad kui vaesed.
Depressiooni tunnused on: (Peaasi.ee)
KÄITUMINE
Ei käi enam väljas
Ei tule oma kohustustega toime (nt koolitööd), vaimse töövõime langus
Ei tegele hobide või tegevustega, mis varasemalt rõõmu pakkusid
Eemaletõmbumine pereliikmetest ja sõpradest, soov olla üksi ja mitte suhelda
Teistega suheldes ärritunud ja pahur, pisiasjad ajavad närvi
Järsud meeleolumuutused suurenenud aktiivsuse ja lõbususe suunas
Mõnuainete (alkoholi, uimastite) tarvitamine leevenduse otsimise eesmärgil
Kergesti nutma puhkemine
Ei suuda keskenduda, hajevil, tähelepanuvõime on alanenud
MÕTTED
„Ma olen ebaõnnestunud.”
„See on minu süü!”
„Minul ei lähe kunagi midagi hästi.”
„Minu elul pole mingit mõtet.”
„Elu pole elamist väärt.”
„Mul pole tulevikku.”
„Ma olen väärtusetu.”
„Mind ei armasta mitte keegi.”
„Minust on rohkem kahju kui kasu.”
„Kõigile oleks parem, kui ma oleksin surnud.”
TUNDED
Kurbus, masendus
Tühjusetunne
Rahutus
Ärrituvus
Ärevus
Hirm
Lootusetus
Ebakindlus
Madal enesehinnang
Otsustusvõimetus
FÜÜSILISED REAKTSIOONID
Pidev väsimus, vähe energiat, tüdimus
Peavalud, valud kehas, kõhuvalud
Pingetunne, pearinglus, südamekloppimine
Uneprobleemid, unerütmi häirumine, unisus ja loidus päeval
Söögiisu kadumine või muutused söögiisus
Kehakaalu oluline muutumine (kaalulangus või -tõus)
Psühholoogidest ei ole abi ja antidepressandid muudavad sõltlaseks?
Mida siis ikkagi ette võtta?
Depressiooni ravi on kõige efektiivsem, kui see koosneb mitmest komponendist. Üks nendest on psühhoteraapia. Seda viivad reeglina läbi psühholoogid, kliinilised psühholoogid või psühhoterapeudid. Psühhoteraapia ei ole lihtsalt jutustamine, nagu sageli arvatakse, vaid teaduslikult kinnitust leidnud meetod või tehnikate kogum. Kui tegemist on kergema või mõõduka depressiooniga, siis on psühhoteraapiast eriti palju kasu.
Teine komponent depressiooniga tegelemises on ravimid. Ravimeid saab määrata kas psühhiaater või perearst ning suur osa depressiooni põdenud inimestest on ravimitest abi saanud. Siinkohal on oluline teada, et antidepressandid on sedatüüpi ravimid, mis sõltuvust ei tekita. Depressiooni raviprotsessis on hea, kui kasutada saab mõlemat – nii psühhoteraapiat kui ravimeid.
Oluline terveks saamise osa on noore enda tegutsemine ning perekonna ja teiste lähedaste toetus. Tegevused, mida ise või teiste toel saab ette võtta, on näiteks nii sportimine ja eneseabitehnikate harjutamine kui ka psühhoteraapiasse või arsti juurde minek. Vanemate ja teiste oluliste täiskasvanute ja sõprade toetus on tähtis ükskõik, mis haigusest paranemise juures. Oluline on mõista anda, et mure korral ollakse olemas ja valmis ära kuulama. Noore inimese jaoks määrab palju see, et tal oleks kas või üks selline täiskasvanud inimene, kellega tal on toetav ja usalduslik suhe ning kelle peale saab loota.
Kuidas depressioonis noor end tunneb?
Teada on, et depressioonis eelistatakse pigem teiste depressiivsete inimeste seltskonda. On see siis tingitud sellest, et sellises seltskonnas ei püüa keegi teist ülepakutud reipusega ergutada, sellest, et liigse torkimiseta näib kergem elada, või hoopis levinud arvamusest, et depressioonikogemuseta inimesed ei suuda neid piisavalt mõista. Üldiselt aitab depressiooniga toime tulla siiski aktiivsus ja tegutsemine. Isegi kui ei ole seda õiget lusti ja tahtmist.
Depressiooni nõiaringi sattunud noor on üsna passiivne ning ta tõepoolest ei taha ega suuda nii palju kui varem. Ta hoidub positiivsetest sotsiaalsetest kontaktidest ning tõenäoliselt liigub vähem. Tõsise depressiooniseisundi korral ei saa noor vajalikku energiat ei toidust ega ka unest. Tema tegutsemisvõimekus on pöördvõrdelises suhtes enesehinnanguga: kui ta teeb vähem, siis ei saa ta ka tunnustust ei iseendalt ega teistelt. Lihtsalt olemise eest ta ju end ega teisi ei kiida. Seetõttu on depressioonis inimese enesehinnang alanenud ning vajab turgutust.
Nõiaringi osaks on nii negatiivsed mõtted kui ka tunded enda, teiste ja maailma suhtes. Tavalised on enesesüüdistusmõtted, kahtlused ja enese halvustamine, väärtusetuse tunne. Ka sisemine tunne on sellele vastav: kurbus, vahel viha või tunnete tuimus annavad valdava emotsionaalse tooni igapäevaelule. Palju mõtiskletakse mineviku halvana tajutud sündmuste üle ning sageli lisanduvad sellele ärevad hirmumõtted tuleviku suhtes. Tulevikku tajutakse tumeda ja perspektiivituna, seal on keerukas midagi head ja lootusrikast kohata. Tervetele inimestele on üldiselt omane loota, et kunagi lähevad asjad paremaks ja oma fantaasiates põhjalikult sobrades leitakse pea alati midagi, mida oodata. Depressiooniseisundis on selliste positiivset tulevikku joonistavate piltide leidmine keeruline ettevõtmine. Lootusetuse tunne on seetõttu üks ohtlikumaid ja seda seostatakse ka kõrgenenud suitsiidiriskiga.
Oluliseks depressiooni iseloomustavaks emotsiooniks on üksildusetunne. Sel aastal TÜs valminud magistritöös psüühikahäirete diskursusest („Psüühikahäirete stigma ja vaimse tervise diskursus Eesti noorte seasˮ, Merle Purre, 2015) toovad noored välja üksildusetunde nii psüühikahäire olulise põhjuse kui tagajärjena. Inimene on sotsiaalne loom ning, kui mõned eelistavadki mingis kontekstis üksiolekut, siis üksildust on kõigil raske taluda. Enda valitud üksildus võib teatud juhtudel olla võimalus endasse vaadata, omandades selle kaudu tervendava tähenduse. Üksildus ja hüljatus on aga tunded, mis hinge tühjaks jätavad. Omaksvõtt teiste omasuguste poolt ja kuuluvustunne on reaalsed vajadused. Seda eriti noorte ja teismeliste puhul.
Kuidas noored depressioonist räägivad?
Psüühikahäirete diskursuses on depressioonil oluline osa ja ühe levinuma psüühikahäirena on see vast ka üleüldiselt üks kõige tuttavamaid. Samas leiab ka Purre oma uurimuses, et depressiooni on väga raske mõista neil, kes seda kunagi kogenud ei ole. Siin on ilmselt peidus oht hukkamõistuks, häbistamiseks ja häbi tekkimiseks.
„Minuga on kõik korras!ˮ mõtte tagant võib leida arvamuse, et kui „asi päris hull ei oleˮ, siis ei tasu abi otsida. Sellega omakorda seondub hirm, et kui oma mitte-korras olekut teistega jagada, ei pruugita leida tõsiseltvõtmist ega arusaamist. Samas on inimesel keerukas tunnetada, et tegemist on vaimse tervise probleemiga, kui elus on justkui „kõik hästiˮ, ei ole juhtunud mingit tõsist õnnetust, pole vastamata armastust, keegi ei ole surnud. Selle ohu vältimiseks ongi parem öelda: „Mul on kõik hästi!ˮ Just teiste pool-sunduslikud ja pealiskaudsed „lahendusedˮ stiilis „võta end kokkuˮ ja „saa üleˮ on noorte kirjeldustes kõige haavavamad.
Kuidas vaimsest tervisest võiks rääkida?
Peaasi.ee portaalis ning erinevatel koolitustel oleme pidanud rohkesti vaimse tervise teemalisi vestlusi noorte, õpetajate, noorsootöötajate ja lapsevanematega. Rõõmu ja mõneti üllatusega oleme oma meeskonnas tõdenud, et kui jutuots toetavas ja aktsepteerivas õhkkonnas lahti teha, siis ei taha teema kuidagi lõppeda. Igaühel on jagada nii oma kogemusi kui ka nippe enda paremini tundmiseks. Ainult alustamine näib olevat raske.
Kui näed ja märkad, et kellegagi on midagi lahti, siis on sageli kuidagi keeruline küsida: „Kuidas sul läheb?ˮ Vahel on takistuseks see, et endal ei ole jaksu kuulata võimalikke muresid, ei teata, mida teha siis, kui mõni raske teema jutuks tuleb, või peljatakse, et teine osapool ei soovi oma mõtteid jagada. Üks, mille noored on välja toonud, kui kasutu ja vahel valusa vestlusvahendi, on lööklausete kasutamine. Lööklaused on nagu ilmast rääkimine – pidepunkt, mida saame vestluses kasutada kui ühisosa ja turvalise keskkonna tekitajat. Ent kui keegi räägib meile oma murest ning ütleme talle, et „võta end kokkuˮ või et „pulmadeks paraneb äraˮ, oleme edasisele vestlusele kriipsu peale tõmmanud.
Vestluse jaoks on oluline, et leiaksime selleks sobiliku aja ja koha. Kui meil tegelikult on aega kümme minutit kuni järgmise koosolekuni, siis on mõlemal osapoolel keerukas õigele lainele häälestuda. Kui pakume, et oleme valmis vestluseks igal ajal ja kohas, siis on väga tõenäoliselt tegemist tühja lubadusega ning oleme teinud juba vestluse jaoks kehvapoolse avangu. Mõni koht on vestluseks kohe mõnus ja mõni ebamugav, seda tasub silmas pidada. Vaimse tervise vestluses on oluline, et me ei hüppaks kohemaid nõu andma ega ütlema, kuidas asjad tegelikult on. Oluline on teada, et just empaatiline ja avatud kuulamine on see, millest abi on. Kui inimene on oma mõtteid jaganud, võiks küsida, kas mul jäi midagi olulist küsimata, kas sa tahaksid praegu veel midagi rääkida.
Julgustan teid kindlasti vaimsest tervisest vestlema, sest vahel võib abi olla juba sellestki, kui inimene saab aru, et teda on märgatud ning keegi tunneb siirast ja sisulist huvi selle vastu, kuidas tal läheb.
Allikas: Noorsootöö ajakiri MIHUS
