Kuhu siis kaob paljudel noorukiikka jõudnud inimestel see enese usaldamise oskus ja loomulike kehaprotsesside isereguleerumine? Osaliselt annavad vastuse teismeeale omased üldised psüühilised muutused ning ühiskondlike ootuste järjest kasvav teadvustamine.

Kooliõpilaste tervisekäitumise uuringust (Health Behaviour of School-Aged Children Study, 2014) ilmneb, et Eesti 11-, 13- ja 15-aastaste noorte hulgast võib alakaalulisteks pidada poistest 3% ja tüdrukutest 5%; ülekaalulisi on vastavalt 17% ja 11%. Sellest näeme, et ülekaalulisuse probleem on üldjoontes mastaapsem kui alakaal. Samas ei saa unustada, et ka alakaal on kõrvalekalle normist ja võib kaasa tuua tõsiseid tervist mõjutavaid tagajärgi. Normaalkaalus on 80% poisse ja 84% tüdrukuid.
Kui lasta aga noorukitel endal oma keha ja välimust hinnata, näeb oma keha normaalsena vaid 53% poistest ja 49% tüdrukutest. Päris suured vahed! Liialt kõhnana näeb end 22% poistest ja 16% tüdrukutest, liialt paksuna 25% poistest ja 35% tüdrukutest.

Tulemused on kooskõlas söömishäirete spetsialistide kogemuse ja muu maailma uuringutega: poistele on omasem näha end liialt väiksena ja seega püütakse toitumist ja treeningut kohandada nii, et see võimaldaks kehamassiindeksi suurenemist, tüdrukud aga näevad end pigem liialt suurena ning teevad jõupingutusi söömise ja treeningu osas, et kaalu kaotada. Samad tendentsid kanduvad üle ka täiskasvanuikka. Schisslak jt (Schisslak, Crago, & Estes 1995) leidsid, et naistudengitest on elu jooksul dieeti pidanud tervelt 91%, hoolimata sellest, et enamus on normaalkaalus.
Seega on ilmne, et ka Eesti noored ei näe oma keha päris realistlikult. See võib paraku viia nii noormeestel kui neidudel ületreenimise, dieedipidamise, söömishoogude ja muude söömishäirete sümptomiteni.

Kehataju ja toitumine kui piir minu ja maailma vahel

Millised faktorid on seotud sellega, et noored oma keha sageli adekvaatselt ei hinda? Oma kehaga ja üldisemalt iseendaga rahulolematus on väga sage noorukiea raskus. Identiteedi väljakujunemisel on oma keha tundmaõppimine suure tähtsusega. Keha on ühest küljest justkui üdini „minu” oma. Sellega, millisena oma välimust kujutletakse ja esitletakse, saab noor väljendada oma unikaalsust või vastupidi, kohanduda grupiga, kuhu ta kuulub), selles peegeldub tema üldine enesetunne, eelistused ja hoiakud. Teisalt on keha ka üleminekupiir „minu” ja maailma vahel, milles noor alles kohanema ja ennast määratlema õpib. Keha on see osa minust, mida ka teised näevad ja hindavad, mis on korraga intiimne ja avalik. Sellevõrra, kuivõrd torkan silma teistele, kuivõrd vastan väljastpoolt pealesurutavatele normidele ja eeldustele, on minu keha ka „teiste asi”.

Toitumine on üks viis, mille kaudu saab õppida piire tõmbama ja enda mina teostama. Nagu eelpool kirjeldatud, on oma keha tühja ja täis kõhu tunde tundmaõppimine üks beebi esimesi ülesandeid. Beebid on suurepärased enesereguleerijad enne, kui õpivad tundma väliseid söömisnorme, mis lähtuvad sellest, mida soovitavad vanemad ja vanavanemad, mis toitu pakutakse lasteaias ja koolis, kui kiiresti see tuleb ära süüa ja mida söövad teised. Esimestel elukuudel suudab beebi tajuda nälga ja sellest teada anda ning lõpetada söömise, kui kõht saab täis – käituda lähtuvalt oma vajadustest. Edaspidi, kui toitu hakkavad pakkuma vanemad; kui ühiskondlik päevarütm määrab, millal on söögiaeg; kui suurenevad toiduvalikud; kui teadvustatuks saavad tasapisi ka ühiskondlikud reeglid selle kohta, mida söömises eeldatakse („Taldrik tuleb tühjaks süüa.” „Teiste tehtud toitu ei ole viisakas tagasi lükata.” „Paks laps on ilus laps.” „Noor neiu küll nii palju ei peaks sööma.” „Magus on ebatervislik.” „Kapsas on jäneste, mitte meeste toit.” ‒ kas tuleb tuttav ette?), on piir lapse vajaduste ja väljastpoolt peale tulevate normide vahel kerge hägustuma. Et sisemiste piiride paikasättimine on samuti üks olulisi lapse- ja noorukiea arengu aspekte (kui ma ei tea, mida ma tahan, kuidas ma siis tean, mida üldse ette võtta?), pole ime, et osad noored avastavad just toitumise ranges reguleerimises viisi enese leidmiseks. Ja teistpidi, on noori, kelle jaoks piiride seadmise võimekus on ammu vähenenud, oma keha tajumine nõrgenenud, ning osaliselt sellega seoses võib tekkida kalduvus liigsöömisele.

Ka noore üldine vaimne enesetunne ja kehataju on omavahel tihedalt seotud. Noorukiiga on levinuim vanus psüühikahäiretesse haigestumiseks ning depressioon või ärevus koos madala enesehinnanguga on tihti esinev kombinatsioon. Psüühilised probleemid ja kehaga rahulolematus, eriti tüdrukutel, mõjutavad vastastikku ka söömisprobleemide kujunemist (nii söömise piiramist kui ülesöömist ja toidu väljutamist). Ilmnegu enne üks või teine, tõenäoline on, et kaasnevad ka järgnevad probleemid (Viborg, Wangby-Lundh, & Lundh 2014).

Kehataju, toitumine ja meedia

Sageli on ühiskondlikud normid äärmiselt vastukäivad. Ühest küljest mõistetakse hukka „ebatervislikku toitumist” ja ülistatakse „tervislikkust”, samas nõuavad kodused reeglid sageli toidu igal juhul ära söömist jms. Nii kodused jutuajamised kui meedia kubisevad erinevatest reeglitest ning hoiakutest toidu ja keha kohta, milles noor inimene peab õppima oma valikuid tegema. Samas on lihtne kinni jääda ühtedesse hoiakutesse ning unustada teised seisukohad. Enamjaolt kujutab 21. sajandi meedia kuulsusi piltidel parimas vormis ja retušeerituna. Suur osa terviseteemalisi nõuandeid ajakirjades ja veebis koosneb dieedinippidest. Teisalt keskendub reklaamimaailm enamjaolt inimestes ihade ja soovide esilekutsumisele ning pakub „patuseid” võimalusi nende rahuldamiseks. Segadus on ilmselge.

Noorsootöö toitumise ja kehataju valdkonnas

Noorsootöötajad on noortele sageli oluliseks eeskujuks ja lähemaks usaldusisikuks. Seetõttu on noorsootöötajate hoiakud ja käitumised suure tähtsusega.
- Käitumiseeskujuna on tähtis, et noorsootöötaja eluviisid oleksid „normaalsed” ja „terved”. See tähendab üldjoontes paindlikkust, võimalusel keha otseselt kahjustavate tegevuste vältimist, noortega ühistegevusi tehes oma terve keha vajadustest lähtumist (variandid: koos noortega söömine lähtuvalt TAI soovituslikust toidupüramiidist; ühine toiduvalmistamine paindlikult, mitmekesiselt; ühised sportlikud tegevused, mis lähtuvad lõbutsemisest ja meeskonnatööoskuse arendamisest, mitte oma keha voolimisest).

  • Oluline on, et noorsootöötajana oleksid teadlik iseenda hoiakutest seoses toitumise ja kehaga, ning suudaksid eristada, mis on sinu enda hoiak, mis ühiskondlik hoiak ja mis on oluline noortele. Teadlikkus ja kriitikavõime on noorele tähtis ressurss; noorsootöötajana saad õpetada noort esitama küsimusi selle kohta, mis on õige, ja sellega kuulama rohkem iseennast. Ole valvas ka selles osas, milliseid oma hoiakuid ja kuidas väljendad. Näiteks võivad noored olla äärmiselt tundlikud igasuguste märkuste suhtes, mis välimust puudutavad. Kiida ja tunnusta noort lähtuvalt tema tegudest ja isikuomadustest, mitte välimusest.
  • Ole meediateadlik ja õpeta ka noortele meedia „lugemisoskust”. Sa ei pea olema paranoiline, kuid sa pead olema teadlik sellest, mis on meedia toimimise põhimõtted ja reklaami olemus. Enamjaolt kaunis retušeeritud pildimaterjalis päriselu kuigivõrd ei peegeldu. Modellimõõtu inimesi on naturaalselt sündinud käputäis; ülejäänud peavad tõenäoliselt nende mõõtude saavutamiseks-säilitamiseks nägema suurt vaeva ja võivad seeläbi ka haigestuda (nagu on avaldanud mitmed näitlejad ja modellid). Samuti mõtle läbi oma seisukohad toitumise osas – vaata kriitiliselt „uusimaid teadussaavutusi”, mis ütlevad, et üks või teine toiduaine on „halb” ja seda peaks iga hinna eest vältima. Lähtu tervest mõistusest!
  • Kui märkad mõnel noorel raskusi söömisega või oma kehaga (ta ei söö kunagi teistega koos; sa märkad teda alati pärast söömist tualetti kiirustamas või lahtisteid tarvitamas; sa tead, et ta veedab ülemäära suure osa ajast trenni tehes; on tugevalt kõhnunud vms), võta aega rahulikult usaldusväärset õhkkonda luua ja noorega rääkida. Peegelda pigem tema emotsionaalset seisundit („Mulle teeb muret, et oled viimasel ajal omaette ja kurvameelne. Kas miski valmistab sulle probleeme?”) ja kui hetk on sobiv, jaga oma konkreetseid tähelepanekuid tema käitumise kohta. Kui asi on tõsine, võta kindlasti ühendust lapse vanematega või lastekaitsetöötajaga. Nõu saad küsida veebist www.peaasi.ee ning SA Tallinna Lastehaigla söömishäirete ravi meeskonnalt.

Viborg, N., Wanby-Lundh, M., Lundh, L.-G. (2014). Reciprocal prospective associations between disordered eating and other psychological problems in a community sample of Swedish adolescent girls. ‒ Eating behaviors, 15, 159‒163.
Aasvee, K., Rahno, J. (2014) Eesti Kooliõpilaste Tervisekäitumise Uuring, 2013./2014. õppeaasta. https://intra.tai.ee/images/prints/documents/143323015911_HBSC_2014_kogumik.pdf
Shisslak, C. M., Crago, M., Estes, L. S. (1995). The Spectrum of Eating Disturbances. ‒ International Journal of Eating Disorders, 18 (3), 209‒219.

Allikas: Noorsootöö ajakiri MIHUS


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid