Töövarjuna Muinsuskaitseametis: tegemist pole suure organisatsiooniga, kuid see seisab suure eesmärgi eest
Siim Raie esitas mulle küsimuse, et miks ma just tema sel päeval töövarjuks valisin. Ega ma keerutama ei hakanud — tegelikult ei valinudki. Sihtisin, nagu ka paljud teised noored, Taavi Rõivast, kuid peaministri juurde ma suure konkurentsi tõttu ei pääsenud. Seevastu pakuti mulle võimalust varjutada Muinsuskaitseameti peadirektorit ja mõtlesin, et miks mitte? Kogemus on kogemus, lisaks ammutada teadmisi ametist ja asutusest, millest mul varasemalt praktiliselt aimugi polnud, oleks ju suurepärane. Pärast vestlemist Muinsuskaitseametist ja selle eesmärkidest, liikusime Politsei- ja Piirivalveametisse, kus toimus kahe organisatsiooni vahelise koostööleppe arutamine. Detailidesse laskuma ei hakka, kuid seal istuda oli väga põnev. Leping võeti sõna-sõnalt lahti ja kõik arutati läbi, vajadusel viidi läbi muudatusi, ümbersõnastamisi. Kogu protsessi jälgimine tundus olevat suur privileeg, justkui oleksin olnud pühendatud riigisaladustesse, kuigi reaalselt midagi sellist seal (arvatavasti) aset ei leidnud.
Muinsuskaitseamet pole suur organisatsioon, kuid seevastu seisab suure eesmärgi eest — riigi kultuuripärandi ja eesti rahva ajaloo säilitamise eest. Tähtsust omab objekti just emotsionaalne, mitte rahaline väärtus. Niiet, kallis lugeja, kui leiad maa seest mündi, kirvepea või tükikese mingisugusest ehtest, ära korja kõike kodumaapõuest välja ja ära müü mustal turul maha — sellel arvatavasti ei ole suurt rahalist väärtust, kuid eelkõige on sellel esemel kõrge hingeline väärtus Eesti ühiskonnale. Kontakteeru koheselt Muinsuskaitseametiga ning saad väärilise tasu. See on üks nendest tähelepanekutest, mida tol päeval õppisin ja mällu salvestasin. Lisaks sain näha ka vanalinnas asuvat teist Muinsuskaitseameti suuremat kontorit, mis võttis minevikuhõngulises hoones enda alla kuus korrust. Kontor meenutas jällegi sooja ja kodust majakest, milles viibimine ei tekitanud rusuvat või ahistavat tunnet. Sain visata pilgu peale suurele arhiivile ning kontoris asetleidvale igapäevatööle. Võin öelda, et seal tehtav töö ei ole sugugi kerge.
Kartsin, et minu töövarjupäevast kujuneb ka selline kaameratemeres seiklemise päev, aga ei. Minu päev oli kaameravaba ja vägagi ehe. Lõunasöögiks sai liigutud hubasesse vanalinna kohvikusse ja seal räägitud jutt oli vahetu. Päeva vältel ei leidnud aset mingisugust ilustamist — nägin kõike nii nagu see ka reaalselt oli. Õppisin ning panin ka kõrva taha palju. Ühesõnaga, armas lugeja, kui kahtled töövarjupäeva vajalikkuses, siis pigem ära enam kahtle. Mina isiklikult sain selle päeva vältel juurde julgust, paremat suhtlemisoskust, motivatsiooni, pealehakkamist ja mis peamine — kogemust. Loodan, et see väike mõtteavaldus kummutas Sinus, armas eakaaslane, ümber viimasegi kahtluse töövarjupäeval osalemises ning järgmisel korral võtad endas kokku kogu julguse ning otsustad kandideerida!
