"Radari" VIDEO: Kuidas Tauno Kangro ja sari-kohtussekaebaja Rein Kilk omavahel tülli pöörasid

Tuntud skulptor Tauno Kangro on pidanud juba viis viimast aastat vaidlema ja kohut käima ettevõtja Rein Kilgiga. Kahepeale omavad nad maja Tallinna vanalinnas ja kui Kangro pool majast on korras, siis Kilgi pool räämas ning ähvardab kaela sadada. Kohtusse on pöördunud Kangro vastu aga hoopis Kilk.

Kangro näitab oma Tallinna vanalinnas Uuel tänaval asuva ateljeehoone esimesel korrusel vahelage, kust vihmavesi on sorinal läbi tulnud. Et see ruum siin asub esimesel korrusel, tähendab, et sellest läbi ligunenud laest pealpool on majal veel nii teine kui kolmas korrus. Probleem just seal ülemistel korrustel ongi. "Seal on ikka palgid läbi mädanenud, neile on pandud toed, vajumised on näha. Minu pandud toed nüüd kannavad, ülevalt on kolmas korrus teisele korrusele kukkunud ja teisel korrusel need talad on nüüd toestatud, mis on läbi mädanenud," selgitab Kangro.

Kangro tegi hiljuti katusel avariiremonti ja sai läbijooksu pidama, ent tegelikult on see pisiasi ja siin majas oleks vaja märksa mahukamaid remonditöid. Aga Kangro üksi seda teha ei saa, sest talle selle maja ülemised korrused ei kuulu. Need kuuluvad hoopis tuntud ettevõtjale Rein Kilgile, kellega Kangrol tuleb kohut käia. Seejuures kohtusse kaebas Kilk Kangro, mitte vastupidi. "Kusjuures tema on lasknud ära laguneda kõik ülevalt. Tema nõuab sadu tuhandeid eurosid. Tema ei saa üleval olla, kuna all peetakse pidusid. Ja tema ei saa katust parandada, kuna mina ei lase vundamendile ligi. No sellised täiesti lapsuseni minevad väited. Täiesti uskumatu, noh," räägib ta.

Kilgil oli idee

Kangro on selles majas toimetanud ja elanud juba 90ndatest saadik. Aastaid oli ta siin Tallinna linna üürnik, ent 2010. aastal sai maja alumise korruse erastada. Samal ajal pani linn müüki ka maja ülemise poole. Selle ostiski enampakkumiselt Rein Kilk. Kilk ja Kangro tunnevad teineteist juba aastaid, käivad koos Rotary klubis ja nimetavad sealtkaudu teineteist lausa vendadeks.

Kangro räägib, et pärast maja ülemise poole ostmist tuli Kilk tema juurde ühe ideega. "Et teha siia selline unikaalne kunstihotell, kus tubades on palju kunsti, näiteks oleks minu kunsti olnud. Ja et all saab joonistada, ma saan mingit portreed joonistada või figuuri. Ja siis ma mõtlesin, et äkki ma võin ise joonistada oma korteris, oma loaga. Et selleks pole tema luba vaja," meenutab Kangro.

Kangro sõnul soovis Kilk, et ta paneks oma korter-ateljee ühisfirmasse, kuid sellega polnud ta nõus. Tagantjärgi mõtiskleb Kangro, et kogu selle plaani eesmärk oli temast seal majas sootuks lahti saada. "Kohtus ka ta tunnistas, et tal oligi plaan see maja nagu kätte saada minu käest. Et mind nagu siit välja saada," ütleb ta.

Maja laguneb, Kilk kaebab

Tänaseks on sellest äritegemise plaanist möödas pea viis aastat. Maja alumine osa, mis kuulub Kangrole, näeb endiselt eeskujulik välja, kuid ülemine Kilgi osa laguneb halastamatult. Talvel on majaesine lintidega piiratud. "MUPO paneb selle kinni, sest ülevalt see soojakadu on nii suur ja jääpurikad on eluohtlikud. Nii et viimased paar aastat on ta nüüd küll kinni pannud. Paneb lindid ette, et ettevaatust," räägib Kangro. "Jääpurikatega tavaliselt kukuvad ka krohvitükid, eks ole. See on loogiline, vaadates üles, sinna karniisi poole. Sest kahjuks, jah, siit maja keskelt ülemisest karniisist ma edasi teha ei saa – seal on teise mehe valdus," ütleb ta.

Kõrvaltvaatajal on sellest keeruline aru saada - maja Kilgi osa laguneb, kuid just Kilk on Kangro kohtusse andnud. Miks ometi? „Tema väidab, et tema tahab üleval elada, aga mina ei lase tal kasutada üldkasutatavaid ruume. Ja selle eest sadu tuhandeid nõutakse mu käest praegu,“ ütleb Kangro.

Näiteks on üks ruumidest saun, mis asub maja keldris. Selle keldri on Kangro ise välja kaevanud ja valmis ehitanud ning ei näe, et Kilgil sellele mingit õigust oleks.

Kuid lisaks nõudmistele ruumide osas, on Kilk Kangro sõnul esitanud kaebusi ka erinevatele ametiasutustele. "Kõikvõimalikke kaebusi on teinud. Kõik, mis ma olen korda teinud, ta proovib minu vastu pöörata. See on väga kummaline. Tehnilise Järelevalve Ametilt tema nõuab, et kogu maja kinni pandaks. Tema väidab, et see on avariiohtlik ja Kangrol tuleb keelata siin nii elamine kui kujude tegemine, kogu elu siis, eks ole," ütleb ta.

Kilk mäletab teisiti

Rein Kilk selgitab kogu asja aga pisut teise nurga alt. Ta toob mängu ühe Kangro vana laenu, mille käendajaks ta oli. Kuna Kangro jäi pangale võlgu, pidi Kilk laenu ära maksma. Teisisõnu ostis ta laenunõude pangalt ära ja hakkas seda Kangrolt sisse nõudma. Summaks oli ligi 2 miljonit krooni ehk tänases vääringus 124 000 eurot. Kilgi sõnul oli laenuga seotud ka see, et ta üldse maja ülemised korrused ostis - selline olevat olnud Kangro enda pakkumine. „Kui sa selle ära ostad, siis ma tegelikult müün sulle alumise korruse ka. Lahutame need mõned miljonid sealt maha, mis ma sulle võlgu olen ja ongi asi selge. Ja ostsingi ära,“ ütleb Kilk.

Siin lähevad meeste jutud juba olulises osas lahku. Kui Kilk väidab, et Kangro pakkus talle maja alumist korrust ise selle laenuga seoses, siis Kangro märgib, et Kilk proovis muu hulgas sellesama võlanõudega teda survestada kodust loobuma.

Kilk: ma ei pääse omandile

Oli kuidas oli, kuid igal juhul on see võlavaidlus tänaseks läbi - aasta tagasi sõlmisid mehed kompromissi, et Kangro maksab Kilgile 74 400 eurot. Ja ehkki numbritest on näha, et Kilk sai kahju, on asi lõppenud ja praegune kohtuvaidlus ei puuduta enam laenu. Kilk väidab hoopis, et Kangro takistab tal omandile pääsemist. "Tänaseks suure vaidluse tulemusena ma saan tagaukse kaudu sisse. Ehk siis teisisõnu – lähme, proovime siis Uuelt tänavalt sinna sisse pääseda. Kuidas see asi on? Vaatame? Ma arvan, et ei ole võimalik, sest see sissepääs on kinni müüritud," räägib ta.

Kangro sõnul ei vasta see tõele. "Üks uks – ta väidab, et tal puudub juurdepääs. Kuigi tal on terve trepikoda, mida ta ei ole kasutusele võtnud. Teine juurdepääs on tal Aia tänavalt, mille võtmed on tal olemas," ütleb ta.

Kilk omalt poolt lisab, et rohkem midagi ta vaidluse kohta ei ütle, kuna ei soovi käimasolevat kohtuasja mõjutada. Kohus peakski esimese otsuse vaidluses tegema detsembri keskel.

Kilgi-probleeme lahatakse raamatus

Kangro pole sugugi ainus inimene, kellega Kilgil mingi probleem on. Eelmisel nädalal tekitas üksjagu kõneainet raamat pealkirjaga "Kaval Kilk ja kaksteist lolli". Tegemist on teosega, mis koondab endas mitmeid episoode Kilgi äridest ja toimetamistest. Arusaadavalt mitte positiivses võtmes. Ka sama kohtuvaidlus Kangroga on selles raamatus ära toodud, kuid loomulikult on see vaid väike osa sisust. Oma osa võtavad raamatus ülevaated nii Tartu Pere kontserni kui Weroli pankrotti tüürimisest, kus võlanõudjad jäid tühjade pihkudega.

Ent selle kõrval keskendub raamat Kilgile kui edukale skeemitajale. "Kelmiromaani süžee, et kuidas edukalt asju ajada nii, et ise ei peaks puudust kannatama ja siis – ütleme välja – et lollid oma rahast ilma jääksid," võtab kokku raamatu üks autoritest ja toimetaja Jaano Martin Ots.

Kilgist räägitakse raamatus kui mehest, kes algatab ridamisi kohtuasju ja seda juhul, kui teda ennast tabab ebaõnnestumine. Üks skeem käib tal väidetavalt nii, et kahjutasu nõudmiseks asutakse kohtu abil süüdistama omaenda firmade juhte või äripartnereid.

Endine äripartner sai süüdistuse

Omal nahal koges süüdistusi raamatu üks autoritest Tarmo Teeväli, kes tegi Kilgiga koostööd juba 90ndate algusest. 2003. aastal arendas ta koos Kilgiga Zelluloosi keskust Tallinnas Tartu maanteel. Just sel aastal müüs ta samas Zelluloosis ühe kinnistu maha. See kinnistu müük tõi Teevälile kaela aastatepikkuse kriminaaluurimise. "Probleem oli selles lihtsalt, et kui me müüsime ühe hinnaga, siis kinnisvarahinnad hakkasid nii palju tõusma, et oleks aasta võik kaks aastat hiljem müünud, see maa oleks maksnud kaks-kolm korda rohkem," räägib Teeväli. "Ja ta vaatas, et teeks Teevälja süüdlaseks, kriminaalkorras karistatud isikuks, saaks kuidagi läbi selle... Ma ei tea, kuidas tal advokaatidel see mõte oli, et ilma nõukogu otsuseta maha müüdud maa, kuidagi sellest hakkas pihta, eks," lisab ta.

Kilk meenutab, et Teeväli tegi ikka talle tünga. "Müüdi mitukümmend korda alla turuhinna. Mitte paar korda, vaid paarkümmend korda," räägib ta.

Esialgu saigi Teeväli kaela 88 süüdistust, mis puudutasid firma vara omastamist ja kinnistu müügiga kahju tekitamist. „Esimene õhtu ma ei jõudnud seda jama läbi lugeda, mis oli kokku kirjutatud. Siis tuli see, et peaks raamatu kirjutama. Et vaata, kus vana on vaeva näinud, sellise töö on ära teinud, raamatu on minust kirjutanud,“ räägib Teeväli raamatu tegemise ideest.

Ent sel ajal pidi ta politseis käima ja ennast uurimise ajal kaitsma. „Algul oli majanduspolitsei. Siis ütles, et on maffiaga tegemist – viidi keskkriminaali see süüdistus. Siis ma käisin veel seal mitu aastat jauramas nende jamadega. Kolm-neli aastat mööda läheb, siis võtadki naljana seda juba,“ räägib Teeväli.

Asi kukkus kokku

Lõpuks, 2009. aastal, lõpetas prokuratuur uurimised ära, sest tuli välja, et Teevälil oli ettevõtte nõukogu otsus maa müümiseks. Kilk andis kohtusse ka rahalise kahjunõude, kuid sedagi ei rahuldatud.

Nüüd tagantjärgi ütleb Kilk, et Teeväli siiski sai tema hinnangul teenitud palga. „Ma arvan, et ta sai piisavalt karistatud,“ sõnab ta. Tuletame talle meelde, et asjad lõppesid ikka täitsa niisama ära. „Need lõpetati ära Maria Mägi büroo poolt, sõlmiti kompromissid ja lõpetati ära. Kas see oli põhjendatud või mitte, ma ei tea. Mina enam ei kontrollinud neid asju. Neid tehti pärast seda, kui mina olin Maria Mägi büroost lahkunud,“ lisab Kilk. Täpsustuseks olgu öeldud, et kronoloogiat vaadates näib siiski, et vaidlused Teeväli osas lõppesid pisut varem, kui Kilk Mägi advokaadibüroost tüliga lahkus ja endisele advokaadile rahalise nõude esitas.

Kilk lisab, et tegi Teeväli asjas siiski ka ühe vea – pani juhatusse vale mehe, kes talle tünga tegi.

Kilk vaidleb mitmetega

Teeväli pole sugugi ainus endine koostööpartner, kellega Kilk pärast koostöö lõppemist kohut käib. Raamatu autorid on kokku lugenud, et Kilk on algatanud erinevate isikute suhtes 15 kriminaalmenetlust ja 8 tsiviilmenetlust. „Tegemist on sari-kohtussekaebajaga, kes on kaevanud kohtusse rohkem inimesi, kui mina saan oma sõprade või tuttavate ringkonnaks nimetada,“ ütleb Ots. „Ta on kogu aeg sattunud kokku ainult kõikvõimalike lurjuste, pahatahtlike inimetega, kurjategijate, petistega, kes on üritanud teda pügada,“ lisab ta varjamatu irooniaga.

Kilk ei jää võlgu. „Te ironiseerite minuga sellepärast, et kui inimene omastab suure summa, siis ma lähen kohtusse? Kusjuures ma olen pakkunud ka vabatahtlikku tasumist. Vastatakse, et kõik on nii hästi peidetud, et sa midagi kätte niikuinii ei saa. Naerdakse ka veel,“ ütleb ta. Kilk lisab juba tuttavlikult, et neist tuhandetest inimestest, kes tema firmades on töötanud, on tal kohtuvaidlused olnud siiski tühise osaga.

Kuid seda ometi eitada ei saa, et piisavalt paljudel on Kilgiga äriajamine karva turri ajanud. Teiste seas võtab raamatus sõna ka Kilgi vana sõber meediaärimees Hans H. Luik, kes meenutab ühist osalust Pärnu Ammende Villas. Luik usub tagantjärele, et Kilk tahtis tal nahka üle kõrvade tõmmata, ehkki lõpuks maksis raha tagasi. Tekib küsimus, mis kasu saab Luik sellest, et näitab Kilki praegu halvas valguses? „Õige küsimus! Aga seda ma ei saa teile praegu vastata. Aga me kohtume ja see asi on huvitavam, kui te oskate arvata,“ ütleb Kilk. Ta tüüribki jutu selles suunas, et tegelikult pole selle raamatu eesmärk mitte midagi muud, kui mõjutada käimasolevaid kohtuprotsesse, millest tema aga enne otsuseid ei räägi. „Vaata, siin osad inimesed, kes ennast nimetavad lollideks... Mina seda nii ei ütle, aga nad väärivad endale autorite poolt pandud nime. Et nad on lihtsalt kasutatud ära mingisuguse muu asja ajamiseks,“ räägib Kilk.

Milleks selline raamat?

Lisaks kubiseb raamat ise tema sõnul valeväidetest. Seetõttu soovis ta selle müügilt kõrvaldamist ja kaalub loomulikult ka kohtusse pöördumist. Raamatu autorid seda ei pelga. „Siis me saame kõik need peatükid kohtuniku juures sõna-sõnalt läbi lugeda ja vaadata, mis dokumendi, mis intervjuusalvestuse, mis politsei ülekuulamisprotokolliga me midagi tõestame,“ nendib Ots. Ehk Ots viitab sellele, et kõik juhtumid on dokumenteeritud ja midagi pole hiljem fabritseeritud.

Lõpuks ikkagi jääb üle küsimus, kas endiste koostööpartnerite kannatus katkes, et Kilgi teod oli vaja ühte raamatusse koondada? Teeväli sõnul on see vastukaal sellele, mis Kilk ise enda ja oma tegemiste kohta meedias räägib. „Eks ta muidugi on paljudele inimestele sigadusi teinud, paljud inimesed on pankrotti läinud. Et ei oleks võimalik niimoodi, et ma lihtsalt kuskil ajakirjanduses, meedias räägin, et ma olen nii kõva vend,“ ütleb ta.

„Pärast raamatu ilmumist on ilmunud välja inimesi, kes ütlevad, et oleks hädavajalik teha järgmine raamat. Neid juhtumeid on veel,“ lisab Ots.

Kilgil on aga raamatu avaldamise eesmärkidest selgelt oma arvamus. „Ma arvan, et see raamatu mõte on see, et Rein, mine ära mesinikuks ja jäta see, mis sul veel on, jäta see õige meile.“