"Kohaloleku praktiseerimine on minuga olnud kolm aastat kindlasti ja ma arvan, et see on hobi, millega tahan liikuda elu lõpuni. Meil on väga palju valikuid, kuidas raskematel hetkedel end kaotada ja ära minna ja ma ei lähe enam sellega kaasa. Elu läheb edasi ja neid hetki, kus rahu lüüakse kõikuma on väga palju ja elu ongi selline!" tunnistas ta. "Suurim võit kohaolekuga on kadunud hirm eksida. Eksimine on okei!"

Kuigi Kristjan on enda arvates mõjunud oma karjääri algusaegadel ja hiljemgi inimestele ülbe ja liialt enesekindlana, ei taha ta nüüd, et oleks teinud midagi teisiti. "Ma olin selline, nagu olema pidin ja minu emotsioonides ja arvamustes pole süüdi keegi teine. Kui oled endaga balansist väljas, siis oled segaduses ja ego paneb kaitseraami, kuidas ennast kinnitada ja tugevama näida," kirjeldas ta. Nüüd suhtub muusik ärevatesse situatsioonidesse sootuks rahulikumalt.

Kuidas Kristjan ise oma karjääri kokku võtab? Millised situatsioonid temas ärevust tekitavad? Miks on ta valinud frontmäni rolli, mitte ei tegutse lihtsalt mõnes edukaks töötatud bändis? Kas ta ei karda, et tõmbab end nüüd taas avalikkuse ees ribadeks? Vaata videot!