TOP 10: Ära mõtle, kohe ütle ehk kõige kõnetavamad noorte mured ja väljaütlemised Noorte Hääles aastal 2015
See oli tavaline pidu, mis algas mõnest viinapitsist. Nagu ikka, tulin ma peole enda tüdrukuga ning mul ei olnud vähimatki aimu, et hommikul pole ma enam süütu.
Ma mäletan hästi, et väljas oli veel külm, kuid lähenes kevad. Ma olin just mõne aja eest leidnud endale tüdruku ning me olime koos väga õnnelikud. Vaid üks asi - tema kohutav huvi seksi vastu - hirmutas mind natukene.
Niisiis läksime me koos pidutsema ühe minu endise klassikaaslase juurde, minu kodu suhtelises läheduses. Kogu tee uuris ta, kas kondoomid on mul kaasas. “Jah, on küll,” sõnasin ma, lootuses, et ülerahvastatud majas ei ole piisavalt võimalusi nende käiku laskmiseks. Ma lihtsalt ei tahtnud.
Pidu oli nagu pidu ikka - osad olid purjus, osad olid väga purjus. Mõni üksik kaine hing leidus ka. Sünnipäevalapsele kinkisin ma tookord mulda ja seemneid, et ta saaks igavesti viljakas olla.
Ja nii see kuidagi läkski, et seltskonnas pidutsedes kadusime me äkitselt tüdrukuga eraldi tuppa. Ma olin ilmselgelt liiga konditsioonist väljas, et midagi ise teha. Tema tahtmine jäi peale ja see on viimane asi, mida ma mäletan. Mäletan veel seda, et ta avas paki kondoomidega. See on ka minu viimane mälestus sellest õhtust.
Minu seksuaalelu algas 17-aastaselt ning sinna see ka jäi. Ei usu mina juttu, et sellest jääb sõltuvusse. Hoian seksist kaarega eemale ning ei taha sellest ei kuulda ega seda näha.
Nädala pärast läksime me lahku. Me ei suhtle enam ja ma ei taha teda nähagi - ta tekitab minus pigem vastikust kui mingit muud tunnet.
Eks asi on vist selles, et minu esimene kord ei olnud ikka selline nagu ma oleksin tahtnud. Nii palju siis küünlatest, maasikatest ja pikast pühendumusest
Noor lugeja kirjutas Noorte Häälele oma eilsest intsidendist ebameeldiva prouaga.
Ausalt, ma ei ole ärahellitatud jõmpsikas, kes ei jõua bussis püsti seista, sugugi mitte. Tavaliselt ei ronigi ma istuma ja sõidan oma sõidu seistes ära, kuid millegipärast kuulen ainult mingisugust lõputut heietamist, kuidas tänapäeva noored on ebaviisakad ja noh.. nagu ikka - hukas.
Eile juhtus minuga aga midagi, mis ajas mind äärmiselt vihale. Läksin bussi, kus olid mõned üksikud inimesed. Mõni seisis, mõni istus. Ühesõnaga, vabu istekohti oli jalaga segada. Loomulikult võtsin istet, sest kandsin trennikotti ning sellele lisaks poest ostetud kraami täis toidukotti. Ühtäkki tundsin, et keegi koputas mulle õlale ja sealt kostus: "Kas sulle pole koolis õpetatud, et vanainimestele tuleb bussis istet pakkuda? Kas ma pean invaliid olema, et mind märkaksid?" Vaatasin ringi - kohti endiselt meretäis, lisaks valdav osa neist bussiuste läheduses. Vanaproua aga heietamist ei jätnud ning minu mõttepausi ajal oli ta jõudnud juba selleni, kuidas ma olen halb inimene ja kindlasti kiusan oma eakaaslasi. Üpris häälekalt. Ka kaassõitjate tähelepanu oli ainult temale suunatud. Kuna mul sai hing täis, siis vabandasin, et ma hiromant pole ja ei osanud aimata, et ta täpselt seda kohta ühte ca 50 kohalisest bussist soovib, kus mina parasjagu istusin. Näitasin talle istekohta minu kõrval, teisel pool bussi vahekäiku ja sõnasin, et palun, seal on vaba koht ja ausalt..kui ta oleks minult viisakalt küsinud, poleks mul oma kohast loobumise vastu midagi olnud. Proua aga sõimlemist ei jätnud ning järgmises peatuses astus bussist maha.
Kas tõesti see, et ma olen noor, tähendab seda, et mind võib avalikus kohas kohelda nagu kõntsa?
Kunagi on ikka esimene kord, eks? Vahet pole, kas see juhtub sinu teismeeas või ootad sa seni, kuni abiellud. Tihtipeale võib aga esimene kord osutuda oodatust hoopis teistsuguseks! HerCampus on kokku kogunud naistudengite mälestused ja muljed nende esimesest seksuaalvahekorrast.
"Ausalt öeldes tahtsin ma sellega lihtsalt ühele poole saada ja mõista, miks see kõigi jaoks nii suur asi on. Mu esimene kord oli koos mu poiss-sõbraga, me olime kolm kuud koos olnud. Ütleksin, et see oli tavaline. See polnud eriline, tuled põlesid ja me olime keldris tema pere külalistevoodis. See oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt ebamugav ja polnud parim tunne maailmas. Sellele vaatamata oli see hea kogemus: ta oli lahke ja pööras mulle tähelepanu. Soovin, et oleksin oodanud ja seda teinud inimesega, keda päriselt armastan." -Annie
"Minu esimene kord oli suvel, enne 12. klassi. Hiilisime koos peikaga golfiväljakule ja me mõlemad olime ülinärvis. Mina isiklikult olin närvis sellepärast, et olin varem kuulnud hirmuäratavaid esimese korra lugusid kõigilt, keda teadsin. Tegelikkuses oli see imeline! Loomulikult oli see imelik, sest see oli meil mõlemal esimene kord, kuid ma nautisin seda väga. Kusjuures, see kestis palju kauem, kui ma esialgu arvasin, et kestab. Nüüdseks oleme juba neli aastat koos!" - Nicole
"Maagiline, perfektne, romantiline! NALI! See juhtus reedesel päeval, pärastlõunal. Koolis. See oli täpselt selline nagu üks esimene kord peab olema: ajas segadusse, ebamugav ja närvesööv... aga armas ja unustamatu!" - Jen
"See juhtus tema toas. Pean mainima, et tal olid väga pehmed voodilinad! Muusika käis. Ja ma kaotasin oma süütuse bändi 1975 loo "Sex" ajal. Kui irooniline!" - Saskia
"Minul ja mu keskkooliarmastusel oli 10 kuu tähtpäev ja tal oli kogu asi ette planeeritud. Ta palus mul endale vett tuua. Nii pea, kui uksest välja astusin, keeras ta ukse lukku! Pärast seda, kui olin seal 5 minutit kannatamatult seisnud, avas ta ukse. Põrandal olid lilled ja üks küünal. Maroon 5 lugu "She Will Be Loved" käis saateks." - Sharon
"Minu esimene kord oli imelik, sest poiss ei teadnud, et olen süütu. Mäkerdasin terve ta voodi verega kokku ja väitsin, et mul on päevad. Ta uskus mind. See ei olnud nii valus, kui olin kuulnud, kuid veri ajas meid mõlemaid endast välja! Pärast hakkasime käima ning olime aasta aega koos." -Sara
"Ma olin 16, tema 17. See oli üliveider ja meeletult naljakas. Ta oli mu esimene poiss ja kui mu vanemad kodust ära läksid, kutsusin ta enda juurde. Loomulikult ei teadnud me kumbki, mida teha ja kui meie kõhud kokku puutudes imelikku häält tegid, naersime me nagu idioodid! Seks oli kohutav, kuid me hoolisime teineteisest väga ja ma olen väga õnnelik, et ta mu esimene oli."- Audrey
"Ma ei tahtnud oma süütust kaotada mingile jobule, kes mind lõpuks nagunii maha jätab. Võtsime koos parima sõbraga ennast ta ühikatoas paljaks, panime muusika mängima ja proovisime! See oli kohutav ja me itsitasime terve aja. Lõpuks andsime alla ja läksime pitsat sööma. Ma arvan, et ma abiellun selle mehega."- Cole
"See juhtus kindlasti õigel ajal. Kõik sujus suurepäraselt ja mul polnud üldse valus! See kestis üsna pikalt, kuid kondoom läks katki. Nutsin ning samal ajal üritas tema mulle selgeks teha, et ma ei saa mitte mingil moel rase olla, sest ta ei lõpetanud. Ma olin hirmul. Õnneks midagi hullu ei juhtunud." -Kali
"Olime kutiga kuus kuud koos olnud. Ma olin 19 ja tema 21. Läksime ilusasse hotelli, sõime õhtust ja oli sõbrapäev. Lootsin, et see on imeline kogemus, kuid see oli lihtsalt... eh. Polnud suurem asi." -Laura
"Ausalt öeldes, see oli õudne. Kaotasin süütuse vihmasel metsapeol. Tahtsin sellega ühele poole saada, sest tundus, et olen veel ainuke süütu oma tutvusringkonnas. Kena kutt tuli minuga rääkima, jalgpallur. Suudlesime ning ta küsis, kas tahaksin temaga metsa minna. Vastasin jaatavalt. Nii see juhtuski. Kahetsesin seda mõnda aega, sest see 'jalgpallur' polnud hea inimene. Enam ma ei kahetse seda ja võtan seda kui vajalikku kogemust." -Shannon
"Mõttetu. See kestis kuskil 10 sekundit ja oli väga valus." -Lauren
"Kaotasin süütuse autos, sest ei suutnud oodata, millal üks kord voodisse jõuame. Tahtsin lihtsalt enne ülikooli oma süütusest lahti saada. Autos oli kohutavalt palav ja seal oli väga kitsas. Kutt oli ka võõras, olime enne ja pärast täiesti vait!" - Sara
Kõik teavad, et tänapäeval veedetakse liiga palju aega arvuti taga tööd tehes või vaba aega surnuks lüües. Just sellepärast panid kamp noori pead kokku ning tegid lühikese, lööva ja meeldejääva video "Your Body Is Not a Temple" ehk "Su keha ei ole tempel", mis on juba maailma erinurkadesse ringlema läinud.
"Mõte, et teha eestlasi inspireeriv ja motiveeriv spordiklipp tekkis sellest, et päevast päeva ravin üksjagu inimesi, kelle üheks suurimaks tervisemure faktoriks on tegelikult vähene liikumine. Kiropraktikuna töötades annan parema lülisamba tervise nimel väga paljudele eestlastele lisaks ravile ka liikumise nõuandeid ja koduseid harjutusi. Probleem on selles, et tänapäeval keskmine Lääne ühiskonna inimene liigub ikkagi väga vähe ning lihasluuelundkonna probleemid on üks tõsisemaid, kui mitte üks domineerivamaid põhjusi, miks inimesed töölt või õpikohustustest hoiduma on sunnitud," räägib videos kaasa lööv kiropraktik Karl Pärjamäe.
Klipp on üles võetud meie oma sportlaste, tantsijate ja treeneritega meile tuttavates või vähem tuttavates Tallinna nurkades: "Kuna me niigi oleme üleliia arvuti taga, siis lootus, et antud motivatsiooniklipp inimestel silme eest läbi käib, on päris suur. Olgugi, et analoogseid motiveerivaid spordiklippe on YouTube'is teisigi, on eestlasel Arnold Schwarzeneggeri või Kobe Bryantiga end raske seostada."
Videoklipi valmistajate jaoks on tähtis inspireerida inimesi igapäevaseltja järjekindlalt liikuma ning oma keha eest hoolt kandma.
Kuidas seda siis teha?
"Nagu ka videost näha oli - liikumiseks ei ole vaja kallist varustust, alguses ei pea tegema väga raskeid ja keerulisi harjutusi, piisab täiesti jooksmisest. Ja mis kõige tähtsam - oma keha tuleb alati hoida kui oma kodu, sest inimese keha ongi tegelikult ainukene „kest”, mille sees ta elab," selgitab Karl.
Märkmist väärib kindlasti, et klipp sai filmitud ja kokku pandud minimaalse filmivarustusega selliste inimeste poolt, kelle põhitöö jääb meediavaldkonnast eemale. Antud video on loojate sõnul sündinud ehtsast armastusest tervisespordi ja liikumise vastu.
Keda näeb klipis?
Kreete Verlin lööb juba praegu Eesti kergejõustiku maastikul laineid ning on loota, et tulevikus saab temast veel rohkem kuulda! Kaarel Jõeväli on pidevalt näidanud väga tugevaid tulemusi kümnevõistluses. Kristel Jänes annab suurepäraseid postitantsutunde Revali spordiklubis. Elisabeth Põldma on tegus tantsumaastikul. Taaniel Uleksin on Eestis üks mitmekülgsemaid „parkour”-jooksijaid ning Karl Pärjamäe on kiropraktik, kes erineva liikumise ja võimlemisega lihtsalt enese füüsilist vormi hoiab.
Nüüd on videot võimalik vaadata ka subtiitritega, mis on kõigest nupuvajutuse kaugusel. Eestikeelse tõlke lisamiseks tuleb ekraanil "Subtiitrid" peale vajutada.
Produktsiooni ja heli poole eest vastutasid:
Rasmus Laisk, Johan Pärjamäe, Karl Pärjamäe
Hooligem endast!
Noormees kutsub sotsiaalmeedias üles kõiki teisi nägema suuremat pilti ja säilitama viisakust praegu tuure koguval pagulasteemal. Samuti ärgitab Karl, et enne sõna võtmist tuleks endale selgeks teha mõistete tähendused ning proovida ennast teise inimeste kingadesse mõelda.
"Täna avastasin Facebookist ühe noore inimese postituse, kus tema viha pagulaste vastu oli läinud juba nii suureks, et mängu tuli ka Hitler. Jagatud oli mingisugust artiklit, kus Araabiamaadest pärit pagulased protestisid Euroopa riigis millegi vastu ja see polegi isegi antud kontekstis niivõrd tähtis. Kommentaar selle noore inimese postituse juures oli see, et Hitler ei oleks sellist asja kunagi lubanud...jah. See võttis mind korraks sõnatuks, siis ajas vihale ja siis üritasin mõista. Üritan siiani...
Hirmutamine, valetamine ja vihale õhutamine kogu pagulaste debatis on ehk liiga äärmustesse läinud. Tihtilugu kasutatakse häbiväärselt populismi. Osutatakse väidetele, mida ei suudeta usaldusväärsete allikatega kaitsta või ei huvitagi faktid. See hirmutab. Selline lihtsameelsus hirmutab. Asjad pole kunagi mustvalged ning alati on mitmeid erinevaid tahke.
Mina kutsun üles ainult sellele, et kogu selles debatis jäädaks ikka mõistuse juurde ja see ongi kõige tähtsam. Iga väide peab olema ka tõestatav mitte stiilis „tulevad ja võtavad meie töökohad ära.“ Minu jaoks pole vahet, kas inimene on kategooriliselt pagulaste vastu, toetab osaliselt või toetab täielikult. Peamine, et säiliks viisakus (ka sotsiaalmeedias) ja põhjendused oleksid argumenteeritud.
Enne igat debatti tuleks endale selgeks teha, kes on pagulased. Minu jaoks on nad samuti inimesed. Suur enamus vajab abi, et elada ja mitte surra. Nad on samasugused inimesed, kes tahavad hommikuti ärgates teada, et neil ka õhtul kodu alles oleks ja et nende pereliikmeid pole tapetud, piinatud või ebaseaduslikult minema viidud. Nad on ka inimesed, kes tahavad, et neil oleks iga päev kõht täis ja et neil oleks turvaline elada. Mõelgem ka sellele ja ärgem vaadakem asju alati ainult oma mätta otsast!"
Anonüümne lugeja pihib Noorte Häälele, kuidas ta ennast leidis ja milliseid takistusi tuli tal selleks läbida.
Tunnistamine
Ei ole lihtne tunnistada, et raiskasin 10 aastat oma elust, kuni julgesin lõpuks endale tunnistada, et olen gei. Selle aja sisse mahtus mitu ebaõnnestunud suhet, mille suurimaks piduriks olin endale ise, lõputu salajane meeste ilu imetlemine, enese salgamine, teiste heakskiidu otsimine aktivistina, pidev mure ja rahutus. Õppisin hästi, isegi väga hästi, aga sellest ei piisanud positiivse minapildi säilitamiseks. Midagi fundamentaalset oli paigast ära ja see ei lasknud lõpuks üldse keskenduda, kusjuures sisemisel motivatsioonil tuginev kõrgkoolis õppimine jooksis mitmel korral ummikusse. Rõõm ja eduelamused pisenesid, läbipõlemine ja muremõtted tugevnesid.
Oluline on leida keegi, kellega rääkida
Enesega leppimise tee oli pikk ja okkaline. Kui esmalt tundsin huvi pigem Montoni uue kollektsiooni kui vastassoo vastu, siis modellide vaatamisest sai harjumus ja eriti kõrged nõudmised enda vastu tekkisid pesumodellide kõhukuubikuid ihaledes. Piltide vaatamine asendus peagi telesarjadega ja stereotüüpidega tutvumisega. Ka varane kokkupuude pornograafia ja erootiliste videoklippidega ei jäänud vahele. Lugesin läbi eestikeelse geikirjanduse "Tantsivast linnast" ja "Sergost" kuni "Kosmose" ja "Päikseta paradiisini". Sarjad "Glee" ja "90210" olid toeks eneseleidmisel ja oma elurolli mõtestamisel. Leidsin endale inimesed, kellega avameelselt rääkida, esialgu gayromeo.com lehel hiljem juba sõprade seas. Rääkimata asjad kuhjuvad ja tekitavad rohkem pingeid, kui usaldusväärne avameelsus.
"Kui see ei tundu õige, siis pole seda ka vaja proovida."
Kõige määravamaks sai oma huviringist leitud sõprade toel enda vastu aus olemise tee algus, kui tuli välja, et geimaailm on mulle lähemal, kui arvata oleksin osanud. Sealt olen kõige rohkem mõistmist ja tuge leidnud. Ka sõpradel on olnud sarnane tee. Eriti olulisena mainin, et minu enamik minu geituttavaid pole naisterahvaga vahekorras olnud, seega kui see ei tundu õige, siis pole seda ka vaja proovida. Küll süda juba teab, sest näiteks Steve Jobsi elulooraamatust leidsin enda jaoks tabava võrdluse, mille alusel jõudsin järeldusele, et minu jaoks on naised nagu hobused - graatsilised, ilusad, väärikad, nõtked, isegi pühalikud, aga see ei tõmba mind nende poole ega sütita mind. Ka suudlus tüdrukuga jääb nõnda julguse taha või suisa sunnitult kiretuks.
Enda vastu tuleb aus olla
Pole midagi häbeneda, kui eneserahuldamisest alguse saanud eneseavastamine viib depressiooni või kirikust tuge otsides maandud mõttevangi, mida hiljem uuesti mõtestama peab, kasvõi psühholoogi abiga. Karm hetk on olla kaitseväes ja rühmakaaslaste ees vastuste andmist tõrjuda väitega, et antud keskkonnas olen aseksuaalne. Või hoopis spordiklubi duširuumis ennast nurkmisse boksi peites kõrvale piiluda. Saunaski võivad mõtted liiga aktiivseks muutuda. Niikaua kui enda vastu mitte aus olla, on need hetked äärmiselt stressirohked, kuid hiljem juba humoorikad. Endast tuleb lihtsalt üle saada ja selgusele jõuda, enne kui toitvat kätt hammustada ja vanemaid tõega ehmatada.
Esimese sammu astumine
Kuigi geimaailm on täis küünilisust, eneseimetlust ja täiuseihalust, ei jõua asjades iial selgusele, kui esimest sammu ei astu ja end proovile ei pane. Selgus võib tabada ootamatult. Nimetan seda enda puhul "augusti kohalejõudmiseks", sest just sellel kuul tutvusin raamatuga "Kapiuksed valla". Sealt edasi kulgesid asjad loomulikumalt ehk rohkete tõusude ja mõõnadega. Eneseavastamine pole valutu, sest teiste inimestega suhestudes saame haiget, kogeme vaimustust ja pettumusi, kerglust ja pühendumist, ent minu arvates tõmbab sarnane sarnast, seega võiks alustada sellest, et olla ise see kaaslane, keda tahaksid endale leida.
Jää iseendaks! ❤
See, mida me teeme Facebookis näiliselt erineb absoluutselt sellest, mida me tegelikult oma peas sotsiaalmeediakanalis ringi surfates mõtleme. Eesti poiss Artur Rehi on teinud vaimuka sketšivideo, kus paljastab, mida tegelikult poisid Facebookis kolades mõtlevad ning teevad!
Miks sa tahad kellelegi haiget teha? Miks sa arvad, et musklid ja ülespekstud nägu näitab seda, et oled tugev isiksus? Miks?
Üle pika aja oma kodulinna külastades sain jälle kinnitust, et mingid asjad ei muutu mitte kunagi. Jääb arusaamatuks, kuidas algselt ühest mõnusast peost jäävad hommikuks alles kellegi sissepekstud autoklaas, kildudeks lennanud pudelid ja kellegi ülespaistetanud silmaalune.
Siis kui läheb ärplemiseks "õu, Sa tead, kes ma üldse olen vä?" ja "tahad lõuga saada?", siis on pidu poole peal. Tegelikult parim aeg selleks, et koju minna või politseisse helistada. Kulminatsiooniks on siis see, et kedagi on vaja taguda, geelküüntega pruudid räuskavad otse kaklejate vahel ja teised lihtsalt passivad, naudivad melu, noh. 99% protsendil jääb minu jaoks TÄIESTI arusaamatuks, kuidas see asi sinnamaani üldse jõuab ja millega keegi sinise silma ja verise nina ära teeninud on?!
Olen märganud, et enamasti on vaja hooplema minna siis, kui kohalikule külasimmanile tulevad ka külalised mujalt. Ah õigus, võõras tüüp vaatas korraks Su pruuti ja tegelikult lihtsalt tema olek ei meeldi sulle.. noh, ja olgem ausad, et tegelikult ikka nukid veits sügelevad kah.
Miks ei suudeta asju ajada sõnadega või veel parem - lihtsalt vait olles? Saan aru, et sõnavara on nullilähedane, sest koolis raamatuid lugeda ei viitsinud ja eneseväljendus on üldse mõttetu, aga miks on arvamus, et kui oled 5-sekundi kaugusel sellest, et saad vastu vahtimist ja otsustad minema kõndida, siis oled argpüks?
Ausalt, jälestan inimesi, kes ei leia muud viisi peo nautimiseks kui kellegagi klaasikildude sees maadeldes. Ise oled nõrguke, kui kellelegi haiget teed.
Kas tõesti õige kolkaküla nädalavahetus peab alati peksmist, verd ja madalalaubalisust täis olema?
Vastik on.
Häbi on.
Olen noor naine, 23-aastane täpsemalt ja olen kogu aeg tajunud enda kõrval ambitsioonituid ja laisku eakaaslaseid. Tahaksin öelda, et lõpuks ometi kinnitas Päevalehe artikkel mu arvamust ja mul oli õigus, aga ei. Ma olen kurb!
Ma olen kurb, et keskmisel Eesti noorel pole õrna aimugi, kuidas iseseisvalt elus hakkama saada. Rääkimata saavutustest ja eneseteostusest. Eriti pean silmas 25+ noori, kes mugavalt oma vanematelt raha lüpsavad.
Sul pole tööd, heal juhul oled püsinud kõrgkooli nimekirjas, aga käia seal nagunii eriti ei viitsi ja eelmisel aastal pidid tegelikult juba lõpetama, aga "kiireks läks". Vahet pole, et sa ei viitsi ja võib-olla sa isegi ei käi koolis, aga millegipärast on sul auto, kallis Macbook ja kõige uuem iPhone. Igal pühapäeval maalt linna sõites küsid isalt ta pangakaardi, et paak täis tankida ja ootad pingsalt nädalaraha ülekannet oma pangakaardile.
Eluunistust sul ilmselt ka pole. Kui on, siis see, et sa ei peaks jumala eest kunagi oma elus üheksast viieni tööl käima. Okei, see selleks, aga kas sul vähemalt mõni hobi on? Või midagi, mille suhtes tunned suurt kirge? Selfide tegemine ei lähe arvesse!
Võib-olla kirun asjata ja Eesti noorsool pole häda midagi. Võib-olla olen kibestunud, sest ei saa ise päevad läbi seriaale vahtida ja näomaske teha, aga vastust küsimusele tahaksin ikkagi: vanemad, miks te rahastate sellist jaburust? Ja noor inimene, miks sa oma eluga midagi ei tee? Kas sul häbi ei ole?
„Ma pole kunagi oma kehaga rahul olnud“, usun et seda lauset võivad öelda paljud ja kui kuskil kellegagi vesteldes taolist teemat puudutada, siis on reeglina inimeste reaktsioon negatiivne. Öeldakse, et pole sul viga midagi ja milleks üldse vinguda? Mina aga arvan, et kõige tähtsam on see, et inimene ise enesega rahul oleks.
Minu võitlus kaaluga on kestnud juba terve igavik - võib öelda, et peaaegu 10 aastat. Puberteediea alguses toimuvad meie kõigi kehas muutused - kes muutub vähem, kes rohkem ning sel ajal kosusin ma kõvasti, näonahk muutus inetuks ning see, mis mulle peeglist vastu vaatas, polnud meeldiv.
Ühel päeval otsustasin, et ei taha enam nii tihti oma kaalule mõelda ning tuleb asuda tegudele. Üritasin regulaarselt sporti teha, sundisin end selleks, kuid asjatult. Mulle polnud sport kunagi meeldinud ja just sel hetkel olid kõik kehalise kasvatuse tunnid minu jaoks kõige ebameeldivamad.
Aja möödudes sain aru, et kõige alus on toitumine. Hakkasin lugema erinevaid artikleid ja foorumeid kaalulangetamisest ning asusin kõike uut enda peal katsetama. Tegin läbi igasuguseid dieete, kaal langes, kuid energiat ei olnud ning polnud tuju midagi teha. Ilmselgelt ei suutnud ma ühtegi alustatud lollust lõpuni teha ning murdudes pugisin end isegi raskemaks, kui esialgu olin. Pärast seda andsin alla ning elasin ligi viis aastat leppides, et ju ma siis olen ja jäängi selliseks- endale ebameeldivaks.
Keskkooli lõpetades mõtlesin tagantjärgi, et kiirdieedid on täielik jama ning tarbida tuleks hoopis värskemat kraami ning normaalses koguses. Ülikooli esimesel aastal võtsin end taas käsile ning ma sain hakkama! Tegin ise endale toitumiskava, pidades sellest üsna rangelt kinni ning saavutasin kaalu, mida olin soovinud. Samal ajal oli mul alati hea tuju, piisavalt energiat ning ma ei tundnud, et oleks torditükist keeldudes millestki ilma jäänud. Kõige tähtsam harjumus, mis endale külge võtta, on puhta vee joomine. Esialgu tundus ulmeline, et ma peaks tarbima päevas mitu liitrit vett, kuid nüüdseks on see osa mu elust ning usun, et see on ka üks põhjustest, miks mu nahk on niisutatud ning palju puhtam.
Minu silmis on kõige alus korrapäraste vahedega toitumine ning planeerimine. Kui teadsin, et pidin pikema aja kodust eemal viibima, siis varusin endale kas paki porgandeid või pähkleid, mille abil hoidsin kõhu kuni järgmise toidukorrani täis. Päev koosnes viiest kuni kuuest toidukorrast, nii oli seedimine korras ning miski ei jäänud kõhtu „istuma“.
Sain aru, et minu keha kõige suuremaks vaenlaseks on just suhkrurikkad toidud, mitte süsivesikurikkad. Just nimelt, neil on vahe, võtke kätte pakk kaerahelbeid ning lugege, kui palju sisaldab see süsivesikuid ning mis hulk neist on puhas suhkur. Võrdlemiseks võite kõrvale võtta karamellikommid. Ilmselgelt sobib igapäevase menüü hulka näiteks kaerahelbepuder, mitte kommid, kuigi nende mõlema süsivesikute sisaldus on väga kõrge. Mida vähem suhkrut, seda parem. Ja sealjuures tuleb mainida, et mitte rasv ei ole meie vaenlane, vaid pigem ikka suhkur. Suhkur ladestub liigses koguses keharasvaks.
Ühe päeva toitumisskeem peaks välja nägema kui tagurpidi püramiid. Hommikusöök kõige rikkalikum ning süsivesikurohkem ja sealt edasi järjest kergemaks ning paremini seeditavaks. Tänu selle järgimisele on hommikuks kõhus kerge tunne. Pean tunnistama, et pigem tuleb anduda oma isudele enne lõunat, pärast seda peab proovima end ohjeldada, nii raske kui see ka poleks. Niimoodi oma elu sättides hakkasid mu üleliigsed kilod hõlpsalt kaduma.
Omast kogemusest tean hoiatada, et kui keegi pakub sulle kringlit või kommi, siis pigem ära võta isegi väikest tükki, pole ju mõtet end õrritada. Teame ju küll, et saades millegi hea maitse suhu, siis ei suuda enam lõpetada, vähemalt mina kuulun nende nõrkade inimeste hulka. Muidugi võib endale mõned korrad nädalas ka midagi eelnimetatust lubada, kuid seda kõike ühe toidukorrana, mitte põhitoidu kõrvale magustoiduna. See punnitab toidukorra liiga suureks ning seetõttu tõuseb veresuhkru tase ning see tekitab omakorda veel suurema toiduisu. Lõpuks avastadki end tervet kringlit järamas!
Me ju kõik soovime, et meil ei tekiks igasuguste snäkkide ja maiustuse järgi tapvaid isusid. Saladus seisneb selles, et kui keha saab iga paari tunni järel kütust ning see ei ole liiga magus ega rasvane, siis püsib veresuhkru tase stabiilne. Vastupidiselt aga näiteks iga viie tunni tagant toituval inimesel on enne järgmist söögikorda kõht lihtsalt nii tühi, et ta sööks kõik ettejuhtuva ära. See kõik toimub lihtsal põhjusel - veresuhkru tase on langenud kriitiliselt madalale ning pärast rikkalikku söögikorda tõuseb see väga kõrgele. Selline kiire muutus ajab inimese vähese aja pärast uuesti sööma. Mina näen end vaevlemas enamjaolt õhtusööki süües, mis peaks olema päeva kõige väiksem toidukord, kuid vahel juhtub kõik vastupidi. Hiigelsuure portsu ära söönud, tunnen poole tunni pärast, et tahaks sama palju veel süüa.
Ligi aasta tagasi avastasin enda jaoks jõusaali, kus saab omaette nokitseda ning treenida just neid piirkondi, mida soovin. Sain aru, miks varasemalt sportimine mu jaoks nii vastumeelne oli, ma lihtsalt pole rühmatreeningu inimene. Mulle ei meeldi, kui keegi sunnib mind hüppama, kargama ning tegema selliseid liigutusi, mis mulle ei meeldi ning mille kasulikkusest mul aimugi pole. Nüüdseks tegelen vabatahtlikult regulaarse spordiga. Pärast trenni olen alati positiivselt meelestatud ning võin öelda, et olen sellest juba natuke sõltuvuses, kuid siiski ikka normaalsuse piirides!
