EDETABEL: Publik hindab ja kommenteerib Eesti Laulu poolfinaliste: Loe, kes osutusid lemmikuteks, kes mitte!
1. Mick Pedaja “Seis” (Mick Pedaja)
J: Kui Mick või Jüri võidaks, siis oleksin ma äärmiselt rahul. Eestikeelsetest lugudest on “Seis” sel aastal kahtlemata kõige tugevam. Võimas, voolav, kosmiline! Ma kujutan ette, kuidas see tuhanded inimesed oma iluga suures kontsersaalis sõnatuks võtaks.
A: Mõtlik, meditatiivne ja lihtsalt väga ilus lugu. Sunnib tahtmatult silmi sulgema ja igapäevarüselusest pausi võtma. Eriti mõnusaks läheb asi siis, kui lisanduvad sügavad bassisaundid. Sellisel kontserdil tahaks olla iga kell, lisaks sobib see ülihästi ka filmimuusikaks. Paraku tuleb arvesse võtta seda, et varasematel aastatel on sarnastel lugudel olnud Eesti Laulul kehvapoolne kuni mõõdukas edu, loodetavasti sel aastal tendents muutub. Üks lemmikuid igatahes. Oma rahus ja terviklikkuses ehmataks see lugu paabulinnukireva Eurovisioni rahva ilmselt täiesti keeletuks.
M: Kui kellelgi tolmuvad kapinurgas videod, mis õpetavad, kuidas kodust joogat teha, siis nüüd on aeg need üles otsida, Micku lugu peale sättida, küünlad toanurkadesse põlema asetada ja vinged allavaatavad koerad ja sõdalased valla päästa! Lisaks võib sisestada Google’i otsingusse “kuidas mediteerida” ja proovida läbi kõik rahustavad nipid.
L: Midagi Sven Grünbergi ausatajatele. Sünge, müstiline (ja niiske?) lugu, mis tekitab tunde, nagu oleksid pärast surma kuskil müütilises metsas üles ärganud. Väga mõnusalt põimuvad eestlasliku taustsüsteemiga moodsad elektroonilised lained. Hingestatud, ilus!
2. Cartoon feat. Kristel Aaslaid “Immortality” (Ago Teppand, Hugo Martin Maasikas, Joosep Järvesaar, Kerli Kõiv, Iiris Vesik, Kristel Aaslaid)
J: Mul on pisikesed süümepiinad, sest ma pole endale varem teadvustanud, kui imeline hääl Kristelil on! Ma pole üldiselt sellise muusika suurim austaja, kuid just tänu Kristelile olen ma müüdud. Kvaliteetselt produtseeritud, kuid mitte ületöödeldud.
A: Maheda ja maitseka biidi peal pikki noote lõõritav kaunis naishääl on alati olnud võidukombinatsioon, aga juhul muidugi, kui produktsioon on meisterlik. Siinkohal see seda on! Mõnusalt atmosfääriline ja väga välismaise kõlaga, vokaal on veatu. Lisaks ka väga universaalne — sobib raadiosse, suurele lavale, festivalile, klubisse ja vahelduseks miks mitte isegi kodukõlaritesse (NB! Bass maha, muidu naabrid pahandavad).
M: “Immortality” sobiks hästi nii Weekend Festivali suurele lavale peohulle tantsutama, kui ka Eurovisioni püünele. Igati korralik sooritus!
L: Nii suure kamba peale oleks oodanud teksti osas vähem banaalset riimi kui “you and me, I can see, freeee”, aga olgem ausad — lugu seilab peavoolulaine täielikul harjal, mõjub eufooriliselt ja on ikka hea kuulata küll. Saab andeks!
3. Zebra Island “How Many Times” (Rasmus Lill, Helina Risti)
J: Ma olen juba aastaid olnud üks suur Zebra Islandi fänn. “How Many Times” on mahe, võrgutav, fenomenaalne! Kuigi ma naudiksin seda lugu pigem mõnes ööklubis diskokera all hööritades, siis usun, et Helina Risti alles näitaks Eurovisiooni diivadele tõelist kostüümidraamat ja hiilgaks seal kui vääriskivi.
A: Kummituslik, retrohõnguline ja samas modernne tantsumuusika, mis paneb puusa nõksuma ja muudab iga esmaspäeva momentaalselt reedeks. Samas, lugu võiks kuhugi jõuda ka, mitte ainult ringiratast keerelda. Sobib hästi raadiosse ja peole, Eesti Laulule kindlasti ka, aga Eurovisionile … pigem ei.
M: Mõnusalt nostalgiahõnguline “How Many Times” tuletab meelde, et 80ndad teevad endiselt comebacki. Zebra Islandi loo rahvusvahelise edu potentsiaalis kahelda ei tasu ja jääb üle loota, et kui nad Eesti Laulu kinni panevad, läheb neil paremini kui Vaiko Eplikul, kelle Ruffusega Eurovisionile saadetud “Eighties Coming Back” sulatas küll kõigi ilusa muusika austajate südamed, aga keda keskmine europublik hinnata ei osanud.
L: Õhuline, helge ja atmosfääriline lugu, mis mõjub nagu päikese käes sillerdavad kristallid läbi kissis silmade. Mulle meeldiks neid Eurovisioni laval vägagi näha, sest bändi lauljatar on tõeline pärl, keda tasuks maailmale näidata. Paraku ei ole lugu ehk päris nii lööv, pigem selline õnnis minek.
4. Würffel “I’m Facing North” (Kaspar Kalluste, Rosanna Lints)
J: Meenutab Tallinn Music Weekil esinenud Kate Boy’d, kellel naljakal kombel on lugu “Northern Lights”. Würffel üritab edgy’t popmuusikat teha, aga paraku ei ole nad selles kõige veenvamad ja midagi jääb justkui puudu. Võib-olla pole Rosanna hääl selle loo jaoks lihtsalt piisavalt võimas?
A: Ei tea, kas eestlased on ikka valmis nõnda intensiivset elektroonilist pala avasüli tervitama? Eurooplased aga võivad olla küll. Sound tuletab meelde 80ndaid, vokaal meenutab aga veidi Kerli Kõivu, seega kui Kerli maailmas nõnda üüratuid laineid lööb, siis miks mitte ka Rosanna? Loo sõnum “I’m Facing North” (“suunan pilgu põhja”) annab ühtlasi ka selge vastuse eelmisel aastal Eurovisionil pooleli jäänud diskussioonile teemal, kas me kuulume pigem Skandinaaviasse või Baltikumi (mäletate küll Eesti tunnustust Soome punkaritele, mis kiirelt muundus Balti riikide murdumatuks trioks siis, kui Läti ja Leedu finaali pääsesid).
M: Diskopall keerleb laes, mahedad valgussähvakad libisevad mööda seinu ja Würffel paitab talviste rütmidega kõrvu. See on hubane ja külm peopaik, kus külalistel käpikud käes ja baariletil pakutakse hõõgveini. Silmi kinni hoides end tantsu sisse unustades võib peaaegu langevate lumehelveste puudutust tunda. I’m facing North, too.
L: Lugu paraku iseenesest minus tohutult tundeid tekitada ei suuda, kuid huvi küll — milline innovaatiline lähenemine inglise keelele! Kergelt nagu rootsipärane, midagi oleks justkui Robynist. Eurovisionile saatmise osas jään iseendaga lahkarvamusele, mingi hitiiva siin kindlasti on.
5. The Jingles “Love a Little Bit” (Jonathan Flack, Hain Hoppe, Rauno Vaher, Tanel Liiberg)
J: Ma ei tea, kui kursis meie lugejad sarjaga “Flight of the Conchords” ja samanimelise bändiga on, aga just seda see lugu mulle meenutab. Kuuldavasti plaanib duo ka sarja põhjal filmi vändata, nii et kui Eesti Laulul The Jinglesil läbimurret ei tule, siis äkki teha üks kõne Hollywoodi? Väga laidback vaibiga lugu, mida pigem kuulaks kuskil kohvikus avatud mikrofoni õhtul kui suures kontserdimajas.
A: Kusagilt pole aru saada, et tegu oleks Eesti Laulu või veelgi enam, Eestit Eurovisionil esindada võiva looga. Seda ei saa samas aga pahaks panna, kuna solist Jonathan Flack on austraallane. Seetõttu võib-olla tõusebki esile väike tämbri-häälduse iseärasus ja loo sõnumi sarnasus Austraaliat eelmisel aastal Eurovisionil esindanud Guy Sebastiani “Tonight Again’iga” mis tegelikult pole üldse paha võrdlus. Easy listening, hea lugu, kuid paraku veidi plass. Ei eristu kuidagi ja ununeb ruttu ära.
M: Seda lugu kuulates tahaks hirmsasti kontorilaua tagant tõusta, otsejoones lennujaama suunduda ja kusagile mõnusale palmisaarele lennata. Sumedas rannabaaris võrkkiigel kokteile libistades sobiks “Love a Little Bit” taustaks imehästi, aga kas ka suurele Eurovisioni lavale? Elame-näeme.
L: Elurõõmus ja tantsuline lugu, mis ehk päris Eurovisioni moodi ei kõla, küll aga hommikuni kestva afterparty’ni, kus šampus voolab ja unustatakse ära, kes võitis ja kes kaotas, sest nagu John Lennongi juba ütles, siis armastus on kõik, mida vajad. Positiivne ja tore lugu, mille hitipotentsiaal pole võibolla nii tugev kui selle juured paremat sorti muusika pinnases.
6. Windy Beach “Salty Wounds” (Priit Uustulnd, Tuuli Rand, Mari Tamm)
J: Keskpärane klubihitt, mis sügavamat emotsiooni ei tekita ja teisele tantsule ei kutsu. Tuulil on küll mõnus hääl, aga paraku on laul ületöödeldud. Tekib tunne, et liigse produktsiooniga on üritatud peita loo puudulikku sisu. Eurovisioonil seda lugu ei näe, pigem kusagil lounge’is 1 = 2 kokteili õhtul.
A: Tuuli Rand on varemgi üritanud Eesti Laulul kanda kinnitada ja on sellega siiani ka mõõdukalt hästi hakkama saanud. Paraku on ta oma aastapikkusest kogemusest hoolimata jäänud iseendale truuks, luues lugusid täpselt sama algoritmi järgi. Tahtmatult tabab mõte, et millal Priit Uustulnd räppima hakkab ja kuhu jääb Teele Viira. Väga hea tantsulugu, mis kutsub kaasa ümisema, aga paraku meelde ei jää.
M: Sellest loost hõngub Rulers Of The Deep’i vaibi, mõnusalt looklev meloodia ja suvised rütmid. Tubli tükk, sobib Eurovisionile küll.
L: Millegipärast külab see lugu mulle, nagu see oleks välja tulnud umbes 10 aasta eest. Iseenesest on mõnus ja vereringet turgutav, aga ei mõju nagu uus muusika, vaid nagu väike värskendus mõnel kergel suvisel kokteili-lounge’i hitikogumikul.
7. Kéa “Lonely Boy” (Egert Milder, Robert Stanley Montes, Ian Karell)
J : Kui ma selle loo nime nägin, siis tuli tahes tahtmata meelde Black Keys'i samanimeline hitt, kuid minu suureks üllatuseks on tegemist palju malbema looga. Raadiopotentsiaali sellel on, kuid paraku ei ole tegemist piisavalt silmapaistva looga Eurovisioni jaoks.
A: Alati on rõõm selliste uute tulijate üle, kes suudavad millegi värskega üllatada. Jällegi väga välismaise kõlaga, kuid lugude autoreid vaadates, mõistetav — Kanada produtsent Robert Stanley Montes ja alternatiivrokkbändi Slippery Slope solist Egert Milder. Eks sobibki tegelikult rohkem Ameerika mandri raadiojaamadesse, mitte Euroopasse. Ei ole meeldejääv.
M: Kéal on mõnusalt suitsune ja omapärane hääl. Kui tütarlaps saates “The Voice” üles astuks, pöörduksid ilmselt kõikide žüriiliikmete toolid. Lugu ise on aga täpselt selline, mida oleme juba tuhandeid kordi kommertsraadiotest kuulnud. Raadiohiti potentsiaal ei ole iseenesest muidugi halb omadus, ka möödunud aasta võitja Måns Zelmerlöw sobis oma võidulooga “Heroes” raadioeetrisse nagu valatult.
L: Pole paha lugu, täitsa huvi tekib, et kes see Aigi Vahingu näoga uus lauljatar on. Küll aga ei ole lugu ise midagi eriti huvitavat, harilik raadiorokk. PS. Kas seda e-d peab kuidagi eriliselt hääldama?
8. Laura “Supersonic” (Sven Lõhmus)
J: Laura ja Lõhmuse klassikaline futu-elektropop…Mitmendat korda nad põhimõtteliselt sama lauluga Eurovisionile minna üritavad? Ma ei taha üldse halvasti öelda, sest laul on tegelikult korralik ja sobiks igati, kuid ootaks, et Laura ja Lõhmus lõpetaksid vana skeemi peal laulude kirjutamise ning prooviksid midagi innovaatilisemat.
A: Lõhmus on jälle oma killer combo lauale virutanud — kosmilised soundid, futuristlik sisu ja Laura Remmel. Konkurentidel läheb keeruliseks, kuna Laura on Lõhmuse kõigist artistidest tugevaim. Osa hingest soovib, et aastatepikkusi ponnistusi krooniks lõpuks ometi edu ja võit, samas…lemmiklugu see kindlasti pole.
M: Seda lugu oleme me juba kuulnud — tandem Laura ja Sven Lõhmus sammuvad endiselt kosmilistel radadel, aga ehk ongi nüüd aeg küps Laura soolonumbriks suurel Eurovisioni laval? Kindlasti ei tule pettuda ka Laura kostüümivalikus ja põnev riietus on Eurovisionil teatavasti alati olulist rolli mänginud, meenutagem kasvõi soomlaste Lordi legendaarset esinemist või lätlaste Marie N’i unustamatut kostüümivahetust.
L: Kohe loo käivitudes poeb kiiresti naha alla — need on need popid metalsed efektid, mida praegu tihti kuuleb. Produktsioon on siin äärmiselt tugev, lugu professionaalne ja haarav, aga minu emotsionaalsete vajaduste jaoks liiga sünteetiline, lisaks ei saa ma üle sellest, et Laura kogu aeg kosmosest laulab. Tema ulmeliselt hea hääl seab vokaali väljapoole kahtlust, kuid sõnad oleks nagu mingist random text generaatorist pärit, kus sõnad ja fraasid kõlavad hästi, aga ei tähenda mitte midagi.
9. Kati Laev ja Noorkuu “Kaugel sinust” (Urmas Kõiv, Anneli Kõiv)
J: Iga aasta on Eurovisionil kuskilt Serbiast, Bosnia-Hertsogoviinast või Makedooniast see üks jaburalt dramaatiline lugu. Kas me tõesti tahame hakata Jugoslaavia kapsaaeda astuma?
A: Oi, kui dramaatiline. Siinsed autorid on küll elu jooksul oma jao muusikalietendusi ära vaadanud. Samas, miks mitte? Meloodia ja loo areng tuletavad kangesti meelde Conchita Wursti võidulugu “Rise like a Phoenix”. Aga kuna habet pole, siis läheb x-factori leidmisega keeruliseks.
M: Mõnda muusikali passiks see lugu ilmselt hästi, aga kas ka kogu maailma publiku ette Eestit esindama? Algus venib ja venib, õnneks refrään Noorkuu-poiste veatu vokaali ja svingivate nootidega pisut päästab.
L: Kujutame nüüd korra ette, et selle loo algus kuuluks näiteks Bosnia-Hertsegoviina või Aserbaidžaani loole. Küll me siis pööritaks silmi! Väga teatraalne ja suurejooneline pala, mille kiituseks saab öelda, et lugu jutustab see hästi, maalides väga elavalt silme ette näiteks murtud südamega Pariisi lauljatari läbielamised. Natuke Bondi, natuke burleski, natuke Piafi. Paraku on lugu popmuusikaga ühes rivis võistlemiseks kuidagi liiga grandioosne ja justkui hoopis teisest maailmast. Kus peaks olema originaalsus, paiknevad klišeed.
10. Indrek Ventmann “Hispaania tüdruk” (Allan Kasuk)
J: Meil on juba üks Alen Veziko, kas meil on vaja veel ühte? Kui Eesti Laulul ei vea, siis kõlbab äkki hoopis Hispaaniat esindama?
A: Esiteks, miks peaks Eesti laulul osalema lugu, mille keskne tegelane on tüdruk Hispaaniast? Või mis näoga vaataks meid Euroopa, kui ulume igatsevalt, kuidas meile ei meeldi, et “on külm siin Haanjas ja päike on ookeani taga”? Sobib Elmari raadiosse ja äärmisel juhul autosõiduks suvel Pärnu biitšile. Meenutab liiga palju 2QuickStarti ja Nancy’t, saund ei ole kaasaegne, sellist muusikat tehti juba 10 aastat tagasi. Ära peab märkima aga, et lugu jääb kummitama.
M: Veel üks rannabaari pala! Erinevalt The Jinglesi võistlusloost ei tekita see aga reisikihku, pigem tahaks sellelt loo juurest ära sõita. Keskpärasusse kalduv tantsukas. Järgmine, palun!
L: Nagu juba kusagil kommentaarimis arutleti, siis kuidas saab Haanja ja Hispaania vahel olla ookean. Hea küsimus. Pakuti, et äkki see tüdruk on Tenerifel, et siis põhimõtteliselt nagu oleks. Aga see selleks: rahvale on selline tilulilu alati peale läinud, kindlasti läheb nüüdki, Elmar võiks kindlasti mängida võtta. Midagi, mis kisendaks “Eesti Laul 2016!!!” siin ei ole.
1. Jüri Pootsmann “Play” (Fred Krieger, Stig Rästa, Vallo Kikas)
J: Stig Rästa ei valetanud, kui ta ta julges väita, et aitas seekord kirjutada loo, mis on veel tugevam kui “Goodbye to Yesterday”. Jüri fantastiline tämber, dramaatiline Bondi-filmi 007 vibe ja kaasahaarav lüürika on ohtlik combo. Tähelepanelik kõrv kuuleb loos Adele’i mõjutusi. Tegemist on kahtlemata selle aasta suure favoriidiga, mis lööks Eurovisioonil laineid.
A: Kahtlemata selleaastase Eesti Laulu tugevamaid kandidaate nii vokaali kui ka produktsiooni osas, kuna helipildis on nii palju põnevat — huvitav lahendus on kindlasti orkestri kasutamine. Jüri on ka ise nii karismaatiline, et kui mõelda sellele loole üks väga vinge kulminatsioon välja, siis lööb see kahtlemata uksed valla nii Eesti Laulul kui Eurovisionil.
M: Stig Rästa teab, mida ta teeb ja Jüri Pootsmanni hääl on vastupandamatu. Kui üks lugu on niivõrd hästi tehtud, siis ei olegi rohkemat öelda, kuulame veel!
L: Väga laheda harmooniaga ning ülimalt haakuv lugu, mis mind enam käest ei lasegi. Peab nentima, et loost esmalt avaldatud akustilises versioonis sai lugu hoopis teistsuguse elu ning kõlas tundelisemalt. Lõppversioon summutab veidi paari hingest läbilõikavat momenti selles loos, kuid üldiselt — super, imeline, jah-jah-jah! Eurovisionile — ka jah. Jüri karisma suudaks meid kaugele viia, olen selles kindel.
2. Púr Múdd “Meet Halfway” (Oliver Rõõmus, Joonas Alvre)
J: Mõnus d’n’b rütmis kündmine, huvitavate keerdkäikudega. Hetkeks pettis ära ja mõtlesin, et Andres Kõpper on kolmanda nime alt hakanud musitseerima.
A: Rõõm, et oma eluea lõppetapi soundiga Tenfold Rabbit elab mõningal määral edasi ansambli viimase trummari Oliver Rõõmuse uues koosluses. Elektroonika nivoo on muidugi tunduvalt rohkem põhja lükatud ja hingekriipivale kaeblevale vokaalile on lisatud süngeid d’n’b rütme. Mõnus lugu.
M: Selles loos on midagi laikavirginlikku, aga see ei ole sugugi halb. Vastupidi — tegemist on väga hea looga. Voogav kosmosemeloodia vaheldumas jalga tatsuma panemate rütmidega, mõnus!
L: Täitsa sünnis meloodilise d’n’b-katsetus, tahaks lives näha seda asja. Korduval kuulamisel muutub paremaks — millega ma ei taha öelda, et see korduvalt kuulama kutsub. PS. Kuidas seda hääldama peaks? Püür müüd?
3. Anett Kulbin “Strong” (Anett Kulbin)
J: Ilus tüdruk, ilus hääl, ilus lugu, aga paraku on puudu see x-factor, mis nii loo kui ta esitaja kuulaja mällu söövitab ning hoolimata oma ilust ja võlust libiseb see lugu lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
A: Anetil on samuti arvestatav Eesti laulu kogemus ansambli Wilhelm solistina, kuid nüüd on ta võtnud julguse kokku, et tulla üksi. Kahtlemata üks Eesti meisterlikumaid ja kõrvu paitavamaid naisvokaale, keda võiks lõpmatuseni kuulata hämaral sügis- ja talveõhtul kamina ees, vaadates mõtlikult aknast välja. Kui talle teha korralik lavaproduktsioon, võib ta kasvõi terve maailma endale allutada. Üks lemmikuid.
M: Anett Kulbini lugu on lihtsalt ilus, pisut nukrameelse kõlaga, aga kauni sõnumiga. Sobib hästi hümniks neile, kes valusast lahkuminekust toibuvad või kel mõnel muul põhjusel raske eluperiood käsil.
L: Hello! Anett on ju täitsa meie oma Adele. Puhas, siiras ja jõuline, ilus lives vaadata. Eurovisioni karussellis võib see õrn teos paraku küll hammasrataste vahele jääda.
4. I Wear* Experiment “Patience” (Hando Jaksi, Mikk Simson, Johanna Eenmaa)
J: Teistmoodi kui IWE tavapärane looming, meenutab veidi "Frozeni" ajastu Madonnat, mis pole tegelikult ju paha. Tundes bändi esinemiskombeid, siis saab selle haldjaliku loo kõrvale palju strobo.
A: Johanna Eenma haldjalik vokaal ja IWE kontsertide tavapärased valgusefektid annavad lootust, et Eesti laulul lüüakse ka kõik need pahviks, kes sellest bändist midagi varem kuulnud pole. Kuid… kas pole käesolev pala turvalisuse huvides triivinud mitte liiga kaugele bändi varasemast loomingust? Ei kõlaks kuigi vale PowerHitRadio eetris pärast David Guetta viimast hitti.
M: Pehme naishääl, ilus meloodia. Kannatab kuulata veel ja veel. Aga kas suudaks Eurovisioni laval nende loetud minutite jooksul ka meelde jääda, on iseküsimus.
5. Meisterjaan “Parmupillihullus” (Jaan Tätte Juunior, Jaakko-Priidik Hallas)
J: Ilmselgelt see lugu Eurovisioonile võitma ei läheks, kuid hea huumor mulle meeldib! Meisterjaani segaste rütmide järgi kargaks suvel hea meelega paljajalu rohelises murus. Schilling, Intsikurmu, Positivus — palun?
A: Eesti on juba ammu valmis selliseks seenediskoks, mis tõmbaks näo naerule ja vabastaks mõneks hetkeks igapäevamuredest. Meisterjaani kontserdid muide on väga-väga efektsed, seega täitsa põnev oleks teda suurel laval näha. Aga kas julgeme oma sellist nägu ka Euroopale näidata, see on ise küsimus.
M: Meisterjaani looming on hüpnotiseeriv ja tema oskus parmupillimängu mõnusalt sügavate rütmidega kombineerida imetlustväärt. Solistina ei ole ta aga kindlasti just igaühe tassike teed. “Parmupillihullus” on niivõrd piiripealne lugu, et ei saagi lõpuni aru, kas tegemist on tõsiselt hea või naeruväärselt halva looga, igav tapeet ei ole ta kindlasti.
L: Midagi nii võluvat pole ammu kuulnud. Täielik konkursi-jokker: väljaspool igasugust võrdlust, täiesti ainulaadne hullus, mis üllatab ja vabastab. Täpselt selline lugu, et kui viimast kohta tahame, siis siin on kõik elemendid olemas (heas mõttes).
6. Go Away Bird “Sally” (Stanislav Bulganin)
J: Sa istud vana Chevy Camaro roolis, su käed on verised ja sa kihutad öö süsimusta tagasi vaatamata. Vesternimaiguline “Sally” sobiks mõne Tarantino filmi soundtrackiks, kuid kindlasti mitte Eurovisionile.
A: Tekkiski juba küsimus, et kuhu on siis jäänud Eesti laulult mõni rokilikum saund, mida varasematel aastatel on esindanud näiteks Super Hot Cosmos Blues Band, Elephants from Neptune jne. Nii vokaal kui lugu ise meenutavad kangesti Smilersi endise kitarrist Martin Jürmani vahepealset projekti Harlots and Daggers. Paheline, mänguline, hea minekuga, tarantinolik. Ühesõnaga, filmimuusika. Mitte Eesti laulu ega Eurovisioni materjal.
M: Ilus lauljatar püüaks eurolaval kindlasti pilku, ka on tema hääl mõnusalt käre. Silme ees vahelduvad stseenid vesterni ja Bondi-filmidest… Just! Mõne filmi soundtrackiks sobiks “Sally” imehästi.
L: Žanriliselt üks põnevamaid sel konkursil. Näpuotsaga vesterni ja filmilikkust, natuke mõnusat 90ndate vibe'i ja otseloomulikult mõnusalt rokkiv.
7. Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem “Eiolemulolla” (Jaanus Saks, Kristjan Soomre, Mark Eric Kammiste, Hannes Agur Vellend, Herlend-Kaspar Raudkivi)
J: Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem oskavad kirjutada muusikat, mis haarab kümne küünega sinust kinni ja jääb päevadeks su ajusoppidesse elama. Olgugi, et ma kummagi artisti kõige suurem austaja ei ole, siis meeldejääva refrääniga eesti asi on kindla peale minek, mis Eesti Laulu fännidele kindlasti sümpatiseerub.
A: Positiivse sõnumi ja veidi A-Rühma “Palmisaart” meenutava saundiga rõõmus räpilugu. Vastupidiselt 1.poolfinaali osalisele Indrek Ventmannile, kes lõõritas mingist Hispaania tüdrukust, teevad Põhja-Tallinna tüübid igale kuulajale päevselgeks, mida tähendab kodu, Eestimaa ja kes on eestlane. Ten points, tublid! Oma juurte üle tuleb uhke olla ja seda ka Euroopale kuulutada.
M: Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem tunduvad niivõrd ebatõenäolise kooslusena, aga imekombel kõik toimib. Korralik poplugu, kohalikud raadiod saavad seda kindlasti lõpmatuseni leierdada. Kui ei oleks samas laadis lugu Põhja-Tallinnalt juba varem korduvalt kuulnud, korjaks see ilmselt kõrgemad punktid.
L: Lõbus, lihtsasti kaasa lauldav räpipala, trumbiks patriotistlik ja lihtrahvalik sõnum. Loona ise on see aga Põhja-Tallinna poolt vägagi liinitoode.
8. Gertu Pabbo “Miljon korda” (Priit Pajusaar, Maian-Anna Kärmas, Lii Schmidt)
J: Klassikaline ilusa tüdruku ilus lugu, millega Eurovisionil läbi lüüa. Ootamatult hästi välja kukkunud, sest erinevalt tavapärastest iluballaadides, ei tüüta see kuulajat. Vastupidi, laulul on mingisugune maagiline kõla, mida on meeldiv kuulata ja tahaks kohe mitu korda seda veel uuesti kuulata.
A: Ilus, malbe, turvaline lugu, mida esitab ilus, malbe ja turvaline Gertu. Kummalisel kombel tundub, et see lugu sobib rohkem Eurovisionile kui Eesti laulule. Meenutab ülesehituselt eelmise aasta Poola võistluslugu “In The Name of Love”, mida esitas ratastoolis laulja Monika Kuszynska.
M: Algus ei saa kuidagi vedama, aga loo kulmineerudes kõlab see täpselt nii, nagu üks korralik raadiohitt kõlama peab. Ei vähem, ega kahjuks ka rohkem.
L: Hästi kommertsliku kõlaga lugu, mis sobiks hästi näiteks aastavahetuskruiisi reklaami taustalooks. Ilus, õilis ja ülendavateks tunneteks loodud pala, millel on kindlasti tuhandetele südametele inglipuudutuse mõju. Gertu imeline vokaal on paraku justkui puldist natuke liiga mitu korda läbi käinud ja kõlab kohati veidi ületöödeldult.
9. Grete Paia “Stories Untold” (Sven Lõhmus)
J: Kui varem oli Laura Lõhmuse põhimuusa, siis hetkel tundub, et Grete esituses on kõla poolest Laura omale üpriski sarnane lugu värskema maiguga. Lool on see teatud konks, mis kuulajat külmaks ei jäta. Tegemist on nii-öelda power ballaadiga ja sellist tüüpi lood on Eurovisioni fännide jaoks kui maiuspalad.
A: Sven Lõhmus on ikka võimas mees — oma muusikaliste kombitsatega mõlemas poolfinaalis konkurente kägistamas. Paia ja Remmeli lugude sarnasus on vägagi märgatav, seepärast võiks puhtalt dramaatilisuse huvides nad finaalis vastamisi seada.
M: Sven Lõhmusel on sel aastal kaks rauda tules. Raske öelda, kummal oleks suurem potentsiaal Eesti Laulu võita või eurolaval särada, aga Laura “Supersonic” tundub igaljuhul pisut hoogsam ja meeldejäävam.
L: Sven Lõhmus ei valmista pettumust: veel üks profilt lihvitud ja tootmiskõlbulik popp-produkt. Grete nukulikult müstiline look läheb kindlasti peale väiksematele muusikasõpradele, kellele muuseas meeldib selline popikas gootika (ja ehk veel isegi Monster High nukud). Muusikaliselt on tegu Getter Jaani mõne aasta taguse loo deja vu’ga. Taaskord kurdan Lõhmuse lugude tekstilise poole üle: lugu kubiseb kujunditest ja sõnadest, mis justkui kõlavad kokku küll, aga tähendust ja sisu ei omanda.
10. La La Ladies “Unikaalne” (Tatjana Mihhailova, Mihkel Mattisen, Timo Vendt, Inga Tislar)
J: Liiga kitš, aga mitte piisavalt kitš Eurovisiooni jaoks.
A: Eesti BeBeBeyoncé’d, kes liiga palju üritavad. Eesti laulu võitja Tanja kokkupandud kollektiivilt oleks rohkem oodanud.
M: La La tüdrukute stiil on inspireeritud ägedatest Ameerika pin-up stiilist, laval neist mööda vaadata kindlasti ei saa. Rokirütmide asmel viljelevad leedid aga hoopis popilikumat muusikat, milles on küll kamaluga energiat, aga x-factorist jääb pisut puudu.
L: Korralik miniseelikus end reedeõhtuks valmis sättivate beibede power-lugu huulte värvimise ja riiete proovimise juurde. Kleepuv ja tujutõstev. Nagu maasikasiider!
