Palole meelduvad väljakutsed ning õnneks pakub elu talle selles osas pidevalt põhjust pingutamiseks. "Millegipärast on elus läinud nii, et kui olen teinud suure elumuutuse, võtnud vastu uue väljakutse, saabub kohe suur negatiivne sündmus, mis teeb asja raskemaks," kirjeldab ta ning toob riburadapidi näiteid: noore juhina ehmatav ehitusturu langus, rahvastikuministrina pronksiöö, majandus- ja taristuministrina parvlaevaliiklus ja Estonian Airi pankrotikirves. "Tulin poliitikasse igati lugupeetud inimesena, jõudsin siin olla mõned kuud ja sain aru, et senisest tegusast inimesest on saanud avalikkuse silmis suur kaabakas," naerab ta. "Kõigest hoolimata ütlen: naised, tulge poliitikasse! Sest kui meid on siin palju, siis ei juleta meid enam alavääristada. Aga kui 15 ministrist ainult üks või kaks on naised, siis ikka mõeldakse, et ju nad ilu pärast sinna võeti," arutleb ta.

Palol on hea meel, et pärast lahkumist sai ta palju toetuskirju, kus nenditi, et ta on üks munadega naine. Ometi selle komplimendi üle ta uhkust ei tunne. "Võib-olla paljud naised arvavadki, et naine peab olema kodus, sest ta ei saa tööl nii hästi hakkama kui mees. Tihti halvustavad just naised sookaaslasi, kes on julgenud võtta positsiooni ja vastutuse: ega nad ikka sama head ei ole kui mehed!" sõnab ta murelikult ning lisab ka enda kogemuse pere kõrvalt tööl käimisega: "Kui tulin aastaid tagasi poliitikasse, ei tahtnud mu abikaasa seda üldse. See oli pika otsustamise tulemus. Ütlesin talle: kui ma praegu ei lähe, võin endale kunagi etteheiteid teha, miks ma ei proovinud, kui mulle anti võimalus. Nüüd, kui ministriametist loobusin, mõtlesin samuti."