“Ma usun natukene ettemääratusse, aga pigem usun tahtejõudu. Et kui väga soovid, siis juhtub ka. Näiteks kas või seesama Eurovisionil käimine — see on selline asi, mille ma pidin ära tegema. Kui ma juba üheksa korda olen proovinud, siis ma tean, et mingi hetk pidi see asi nii-öelda ära tehtud saama. Samamoodi ka raamatu kirjutamisega. Ma tegelikult juba väga-väga ammu teadsin ette, et mingi hetk ma selle raamatu kirjutan. Olen aastaid-aastaid märkmeid teinud, üritanud alustada kirjutamist. Ma ikkagi mingil määral teadsin ette, et see kõik tuleb,” rääkis ta.

Stigi sõnul ei ole mõtet olla liiga kärsitu. “Kui ma hakkasin muusikat tegema, siis mõtlesin, et millal ma kuskile jõuan, millal saab Lauluväljakul esineda ja oma muusikat mängida rahvale. Mingi hetk jõudis see kätte, aga nüüd vanusega ma tean, et tuleb siis, kui tulema peab,” sõnas ta ning lisas ootamatu avameelsusega, et on enda ja Elina euroloost tüdinenud, kuna on seda lihtsalt pidanud liiga palju esitama. “Me esinesime selle lauluga terve suve ja otsustasime, et 1. septembrist, kui mina läksin puhkama, seda laulu enam avalikult ei esita kontsertidel,” selgitas Stig, kuid sõnas seejärel, et tal on tulnud ka oma sõnu süüa, kuna mõnikord lihtsalt ei saa publikule ära öelda.

“Ühel kontserdil oli lihtsalt lava ees nii palju lapsi, kes tahtsid väga seda kuulata. Siis mõtlesime, et teeme selle laulu ära ja lapsed tõusid püsti ning laulsid kaasa. Seda oli väga tore vaadata ja üle pika aja oli iseenesest väga lahe ka seda laulu laulda, meenutas ta. Fännidel ei tasu samas liialt meelt heita, kuna lugu lõplikult vaiba alla ei pühita. “Ma olen selline inimene, kes praegu räägib, et oi ei, ma enam ei tee, aga kui 20 aasta pärast raha otsa saab, küll me siis jälle lavale ronime ja laulame seda laulu,” naeris ta.

Kuniks live's ei kuule, vaata videost: