“Vihanud oleme me kogu aeg ju kedagi. Vihkasime pikalt venelasi ja, jumal tänatud, et nüüd siis tulid muud aspektid sisse — kooseluseadus, tulid pagulased järsku ja — voilà! — venelased ongi nii toredad ja armsad! Ja mida nüüd inimesed räägivad — ütlevad, las parem olla veneased, nad on omad, aga jumala pärast mitte neid murjaneid ja moslemeid, keda me ei tea ega tunne ja kes nagunii ei assimileeru meiega,” muljetas Saagim oma tähelepanekutest. “Meil peab olema kedagi ja midagi, mida vihata ja permanentselt. Inimene ei oskagi teistmoodi elada, mul on selline tunne. Ja samas on mul hästi kahju, et meie poliitikud ei tule appi ka tavakodanikele,” leiab ta, et riigitegelastest antud juhul tolku ei ole, paludes Anveltil pakkuda välja mõni poliitik, kes oleks isakuju, aga tulutult.

“Mina lootsin Toomas Hendrik Ilvesest seda, temas oli seda mingit touch’i või šarmanti, aga isegi temast pole seda, et ta tuleks ja ütleks, et kuulge, Eesti rahvas… Oh, Lennart Meris oleks olnud seda! Mina arvan, et kui tema elaks, siis tema oleks suutnud kuidagi nii Eesti rahvaga rääkida, et kõik oleks aru saanud — olenemata haridustasemest, olenemata majanduslikust olukorrast, olenemata rahvusest. Et kuidagi inimesed oleksid tema arvamust respekteerinud,” leiab ta, et kadunud riigipea oleks pannud inimesed kuulama ja teeninud ära nende austuse. “Sellist isakuju meil ei ole. Isegi Edgarist oleks saanud selline tüüp, aga ta mängis selle maha. Temast on palju tarka välja tulnud, kunagi, ammu-ammu. Aga täna ei olegi,” nendib ta.

“Peaministrist ma üldse ei räägigi. Ta mulle väga meeldib, ta on väga šikk ja tal on jube kiftid ülikonnad. Ta näeb välja nagu James Bond! Aga sellest ei piisa ja sellest on kahju, sest me oleme nii pisikene maa ja nii pisikene rahvas, et siin peaks üks see võtmeisik olema, kes kuidagi suudaks koondada inimesi enda ümber, aga seda pole. Ja inimesed ongi hajevil, eksinud ja närvilised. Olgem ausad, igal karjal on vaja juhti ja seda juhti Eestis ei ole,” tõdeb ta kokkuvõtteks.